Janek Kalvi

FOTO: Sander Ilvest

Valitsuse maksuplaani realiseerudes jääb Eesti ilma suurest turismimootorist ning Läti saab suure osa seni meile kuulunud alkoturust hõbekandikul kingiks, kirjutab AS Liviko juhataja Janek Kalvi.

Tellijale

Alkoholi on hakatud pidama valdkonnaks, millest saadava aktsiisi- ja maksutuluga annab ilma igasuguse eelneva analüüsita eelarvetabeli puudujääke lappida. Aktsiisitõusude mõjud majandusele väärivad siiski analüüsi nii üksiku ettevõtte kui ka riigi konkurentsivõime seisukohast. Kui aga jutt on alkoholist, asendab valitsus ebapädevad majandusargumendid oma retoorikas kiirelt kõrgema väärtusega – rahva tervisekäitumist puudutavate sõnumitega –, surmates nii igasugused katsed majanduslikult sisukaks dialoogiks.

Kui valitsus oma otsustes ka tegelikult terviseargumentidele tugineks, tuleks kaotada kange alkoholi ja õlle 2,62-kordne aktsiisierinevus, mis soosib õllefirmasid, sest iga aktsiisitõusuga muutub õlu tarbija jaoks veelgi kättesaadavamaks. Õlu on Eestis enim tarbitud alkoholiliik. Ka suurim osa absoluutalkoholist tarbitakse Eestis just õllena. Alkoholiaktsiisi aga laekub õlle pealt ainult 43,4 miljonit eurot aastas, mis teeb 19 protsenti kogu alkoholiaktsiisist.

Samal ajal annab kange alkohol kaks kolmandikku maksupanusest ehk 67 protsenti alkoholiaktsiisist, mis teeb 156,6 miljonit eurot. Riik jätab igal aastal õllelt võtmata kümnete miljonite eurode ulatuses maksuraha. Valitsusjuht käitub kui õlletootjate pantvang, kelle vankumatu lojaalsus ühele alkoholitööstuse huvigrupile valitseb naeruväärselt kogu Eesti aktsiisipoliitikat.

Müüt, nagu oleks sama alkoholisisaldus õlles ohutum kui viinas, on nüüdseks komplekssete teadusuuringutega ümber lükatud. Teaduslikult on tõestatud, et aktsiiside erinevus kanges ja lahjas alkoholis ei ole põhjendatud ning õige oleks need võrdsustada. Kui pooleliitrise 40% viina pealt makstakse alkoholiaktsiisi 3,8 eurot ja pooleliitrise 4,7% õlle pealt 17 senti, siis võrdsustamisel tuleks maksta õllelt 44 senti aktsiisi.

Valitsuse rahahäda leevendamiseks välja mõeldud 15-protsendiline alkoholiaktsiisi tõus kasvatab õllepudeli hinda poes järgmisest aastast vaid kolm senti, kuid viinapudeli hind tõuseb 76 senti. Seega paneb iga järjekordne ühetaoline aktsiisitõus õlletootjad juubeldama, sest valitsus tsementeerib nende ärile järjekordse riikliku valega vooderdatud konkurentsieelise.

Aktsiisierinevuste kaitsjad toovad sageli välja, et ka mujal Euroopas ei ole aktsiisimäärad võrdsed. On tõsi, et riigid püüavad kaitsta omamaiseid ja traditsioonilisi tööstusi ning põllumajandusharusid neile madalamat aktsiisi kehtestades. Kui Eesti valitsus kaitseb õlletootjaid, kaitseb ta välismaiseid õllekontserne ja hävitab ühtlasi kodumaist kange alkoholi tööstust. Seega ei ole valitsuse aktsiisierinevuse taga ka soov kaitsta omamaist tootmist ega põllumajandust.

On tähelepanuvääriv, et erinevalt Eestist on mitmed riigid meie ümber tõstnud viimastel aastatel lahjemate alkohoolsete jookide aktsiisi rohkem kui kange alkoholi aktsiisi. Näiteks Soome tõstis kange alkoholi aktsiisi 5,3 protsenti ja õlle aktsiisi 8,2 protsenti, Lätil on plaan tõsta lähemal kolmel aastal kange alkoholi aktsiisi 1,7, 1,1 ja 0,7 protsenti ning õlle aktsiisi vastavalt 22,6, 10,5 ja 4,8 protsenti. Leedu tõstis tänavu kange alkoholi aktsiisi 2,2 protsenti ja õlle aktsiisi 15 protsenti.