Tiit Kändler: e-riigi vabakäiguvangid

Tiit Kändler Foto: ERR

Oluline ei ole leiutiste maailm ise, vaid see, kuidas inimene end selles tunneb, leiab teaduskirjanik Tiit Kändler.

Olen mõnda aega mõlgutanud, et kui meil on tõepoolest e-riik, kelle riik see siis on. Millises keskkonnas elavad selle riigi kodanikud ja kuidas keskkond nendega käitub? Millegipärast ei tea, et keegi riigijuhtidest oleks neid küsimusi avalikkuses üles tõstnud.

Vastupidi – e-riigi rahvast näib rõõmustavat, et Eesti sammub «Me liidu rahvaste ja riike seas esimeste kindlas reas!», nagu kõlas ENSV hümnis. Ja see on argument iseeneses: kui juba mingi e-rakendus on käiku lastud (kindlasti esimesena), siis tähendab see kindla peale, et e-jumal on näinud, et see saab meile olema hea.

E-maailm on kõneldud nõnda enesestmõistetavaks ja lahtumatuks igasugustest «e-dulugudest», et see ongi muutunud jumalaks, kelle üle arutlemine, saati siis kelles kahtlemine on hullem kui ketserlus – see näitab saamatust, tahtmatust, tagurlust, küündimatust, päästmatut, vanadust ja tagatipuks muidugi veel lihtviisilist ignorantsust. Kes ei pea oma põues Skype’i, ei toida iPadi ega vii jalutama nutikäekella, süüdistagu iseennast, et meil on nii madal tööviljakus, nii kõrge emigreerimine ja nii keskmine eluiga.

Vahel osutavad juubelid pigem millelegi, mida pole tähelegi pannud. 50 aasta eest, 19. aprillil 1965. aastal pakkus elektroonikainseneriks hakanud ameerika keemik Gordon Moore välja ühe tähelepaneku: sellest ajast, mil 1958. aastal leiutati integraallülitus ehk mikrokiip, oli inseneridel õnnestunud igal aastal kahekordistada kiibil olevate osiste, eelkõige transistoride arvu. Ta ennustas ka, et elektroonikaelementide mõõtmete vähenemine jätkub samas tempos. Vaid pool sajandit, ja mis on selle aja jooksul muutunud, pole võimalik kokku lugeda.

Kuid kui empiirilise Moore’i seaduse põhjal läheb elektroonika aastaga kaks korda pisemaks, siis peame ju selle eest millegagi maksma. Kõigepealt tuleb enesele aru anda, et Moore’i seadus ei ole nagu fundamentaalsed loodusseadused, mis kehtivad inimese käitumisest sõltumatult. Kui elektroonikatööstus jääb seisma, kaob ka Moore’i seadus.

Kuid majandusseaduste survel pole see veel seisma jäänud, kuigi, mida tihedamini on pakitud transistorid, seda pisem on kiibi eluiga. Ning seda enam palgatakse tohtreid, kes nanoelektroonikal silma peal hoiavad, seda treenivad ja vigu mitte ainult et otsivad, vaid ka parandavad. Iga transistor on veidi erinev, individuaalne ja pool toote arendusajast võtab seadme usaldusväärsuse kontroll, mis toimub automatiseeritult, programmide vahendusel. Transistori headus väheneb aastas viis kuni viisteist protsenti, vananemisel on füüsilised ja keskkonnast tingitud põhjused.

Harva kohtab neid, kes teavad, mis nende arvutite sees töö käigus hoiab. Tihemini on neid, kes on kuulnud Moore’i seadusest. Gordon Moore, kellest sai 1968. aastal lillelastest tulvil Californias üks superfirma Intel loojaid, napsas 1965. aastal seaduse idee hoopis veidi enne ühel konverentsil kõnelnud ameerika arvutiinsenerilt ja leiutajalt Douglas Engelbartilt (1925–2013), kes siiski ei heitunud ja leiutas 1967. aastal arvutihiire.

Esimese transistori suurus oli viis sentimeetrit. Praegu on pisima toodetud transistori läbimõõt 14 nanomeetrit. Et Moore’i seadusele piir ette tuleb, on ennustatud aastaid, kuid insenerid on ikka leidnud uusi võimalusi kiipe tihendada.

Siinkohal ei ole oluline leiutiste maailm, vaid see, kuidas inimene end selles tunneb. Asja uba on selles, et arvutuskiiruse suurenemise eest peame maksma seadmete eluea vähenemisega. Paradoks, mis sunnib kasutajat pidevalt tegelema mitte tööga, vaid tööriistadega. Need muutuvad üha kapriissemaks, nende tööiga lüheneb, need vajavad üha uusi ja uusi juhiseid ehk tarkavara.  

Mikroelektroonika ajastu on lõppenud, oleme nanoelektroonika ajastus. See on kiire (ei jõua põhjalikult mõtelda), tilluke (kipub kaduma) ja ei püsi kaua (pole mõtet, sest kahe aasta pärast on uus ja «parem»).

Kuid kas jõutakse kunagi nii kaugele, et hirmpisikeseks kokku topitud kiip vananeb enne kasutamist? Kust võtavad inimesed raha, et enesele üha kiirema tempoga uusi ja uusi e-vidinaid osta? Kas pidevast värk- ja tarkvara uuendamise vajadusest tulenev stress ei vii üle depressiooniks kalduva haiguse läve, mille muutumist eurooplaste põhihaiguseks senise südame-veresoonkonnahaiguste asemel ennustavad aju-uurijad?

«Meie ülesanne on vananemiskindlate osade loomine, kui juba areng on nõndaviisi läinud, et suund on kiiremaks ja pisemaks,» kommenteerib akadeemik ja nanoelektroonika tervendamise eestvedaja, TTÜ arvutitehnika ja diagnostika professor Raimund Ubar, kuid lohutab: «Teadlased ei pea töötama leiutajate kõrvaltoas.»

Veel kord. Üks lihtne ja väga oluline küsimus jääb: kas me saame sellega hakkama? Tootmisega küll, aga kasutamisega? Käigushoidmisega? Üha uute ja uute rakenduste, programmide loomisega? Mõistmisega? Me ei saa ju loota, et maamunal kõik eranditult oleksid itimehed? Või peame? Need, kes ei kõlba itimeheks, surevad välja?

Nüüdne Eesti praktika viitab sellele ja just nimelt sellele.

Kui mul on vaja anda elektrooniline allkiri, lähen närvi juba tunde enne. Kas programmid ühilduvad? Ega nad ole seal midagi muutnud? Kas nad tunnevad mu koodid ära? Küsida ei ole kelleltki. On vaid mingid elektroonilised juhised.

Mina ei ole selles hädas üksi – sattusin hiljaaegu ühe FB sõbra küsitlusele e-allkirja kohta ja lugesin samalaadseid vastuseid. Riik on rikas, suudab ülal hoida häid IT-mehi, muuta oma programme, osta uusimaid arvuteid ja palgata karjade kaupa nõunikke. Kui ühel eelmise valitsuse promoüritusel üks minister ID-allkirjaga kaamera ees jänni jäi, hüppas talle vasakult ja paremalt abilisi kõrvale ja lõpuks pusisid allkirja alla. Eks ole – selle asemel et teha see viie sekundiga paberil.

Kuid kui sa ei tööta kontoris, kus IT-mees võtta, vaid kodus, siis oled jännis, kui pole leidnud sõbrameest, kes hädas aitaks. Sest ametimehi pole alati võimalik palgata.

Teisalt – riigiteenused peavad olema tasuta. Tähendab, nende kättesaadavuseks hädavajalik internetiteenus samuti. Ja mingid elementaarsed seadmed samuti. Nagu ka hooldus ja konsultatsioon. Mingi aktsiisimaks ei ole tähtsuselt selle probleemiga võrreldav. Demokraatia ei saa kehtida, kui inimesed ei ole võrdsed. Ja praegu nad kahtlemata ei ole. Kahjuks pole ükski riigiinimene sellest kõnelnud. Mis loeb alampalk või ülemmaks, kui inimesed on sünnist saati ebavõrdsed?

Arvutimaailmas talupojamõistus ei toimi. Sest see, nii nagu meid ümbritsev tehnoloogiline maailm üldse, ei ole lineaarne maailm, vaid mittelineaarne, kus lihtlabane liitmine ei anna lihtlabaseid vastuseid. Kui maailm on mittelineaarne, siis väikesed muudatused viivad suurtele muutustele lihtsa aritmeetikaga ettearvamatul moel.

Talupojamõistus tähendab, et ise otsustad, ise teed valmis ja ise vastutad ka. Nõnda seletas mulle talupojamõistuse seoses Ernst Öpiku fenomeniga selgelt ära akadeemik Jaan Einasto. Öpiku ajal talupojamõistus võis töötada ka tippteaduses. Kui aju välja arvata, mis geeniustel töötab äraarvamise ehk konjektuuride loomise olekus. Maailm on ammu jõudnud uude paradigmasse, uude pöördesse. On olulisi süsteeme, mis käituvad ennustamatult, kaootiliselt, ehkki põhjuslikkus säilib.

1928. aastal sündinud ameerika kirjanik ja futuroloog Alvin Toffler oli eriti populaarne oma kolmanda laine mudeliga. Esimeseks laineks nimetas ta küttide-korilaste ühiskonna vahetanud agraarrevolutsiooni, teiseks laineks 17. sajandi lõpust kuni 20. sajandi keskpaigani toimunud tööstusrevolutsiooni ja kolmandaks laineks postindustriaalse ühiskonna. Seda iseloomustab elustiilide mitmekesisus, tema leiutatud infoajastu ning paljudelt autoritelt laenatud suundumused nagu globaalne küla, elektrooniline ajastu, kosmoseajastu jne.

Virtuaalajastut ta siiski ette ei näinud. Ometi peetakse Tofflerit Bill Gatesi suurusjärku futuristiks. Toffleri 1970. aastal avaldatud „The Future Shock“ ja 1980. aastal avaldatud „The Third Wave“ (Tulevikušokk“ ja „Kolmas laine“) annavad mõtteainet tänaseni, kui Rooma Klubi 1960. aastate ennustused ei võtnud arvesse maailma mittelineaarsust ning Francis Fukuyama «Ajaloo lõpp» oli lihtsalt bluff.

Kui maailm on muutumas üha keerulisemaks, kui üha enam kerkib ülesandeid, millele põhimõtteliselt ei olegi vastuseid, siis võiks ju arvata, et inimestevaheline suhtlemine tasandaks keskaegse tühjusehirmu, horror vacui vastandina tekkinud täitumishirmu. Kõik kohad on üha enam täis masinaid – ei lennujaamas, ei poodides, ei tänaval saa sa läbi nendega suhtlemata – ja keegi ei julge tunnistada, et hakkab kõhe. Kust saada abi?

Programmid on muutunud, inimesed sulgunud arvutikastide taha. Kui pangaga suhtlemine läheb tuksi, siis ütleb pank, et küsige ID-keskusest, sealt jälle, et see on panga asi. Koolis suheldakse õpetajaga pihuarvuti vahendusel ja seepeale imestatakse, kust saab hagu vägivald, kui pihuarvutist on saanud pihiarvuti. Kui mõteldakse välja uus king, siis saan ma rahumeeli vana kinga kanda, kuni see kannatab. Kui mõeldakse välja uus programm, siis ma enam vana ja minule sobivamatki kasutada ei saa, sest see e-maailmaga ei ühildu.

Kõik see on õnneks algus. Pole ime, et kultuuririigid ei julge niisama lihtsalt totaalsesse e-maailma sukelduda. See ei ole kolklus, see on puhas demokraatia alalhoiuinstinkt.

Kui suhtlemine toimub enamjaolt inimeste vahel, jääb meile ühe kitsamate erialade maailmas siiski üks lootus. Teaduse hierarhiliste süsteemide vahel on alati mingi leke, nõnda et keemik ei saa eirata füüsikat, bioloog ei saa eitada keemiat, kuid kaugemale leke ei toimi. Inimesed saavad üksteisest aru, kui nad ka ei mõista kvarkmudeleid ja tuumade struktuuri, elektroni orbiitide olemust, keemilist sidet, Van der Waalsi jõude, valkude struktuuri, raku organelle, rakkudevahelist vastasmõju, erinevate inimkeha organite füsioloogiat, keerulisi seoseid organite vahel.

Inimene peab vaid üldjoontes teadma, kuidas madalam tase töötab, ning mudelid, mis nõnda hierarhiliselt on rajatud, on inimesele mõistetavalt tõele lähedased ja edukad.

Miks siis ei võiks loota, et ka inimeste omavahelisi suhteid ei saaks nõnda, alamate nivoode pealt maha kirjutades rajada? Saabki. Kuid kui vahele tuleb e-maailm, siis enam ei saa. See on küll sisuliselt masinlik, täidab käske ja puha, kuid selle reeglistik muutub mittelineaarse, kaootilise maailma kohaseks. Samalaadsete, looduse kaootiliste reeglite kohaselt toimivas savannis läks ikka hulk aega, miljoneid aastaid, et inimesest saaks valdav liik. Kas jääme selleks, pole sugugi ilmselge.

Igatahes ajab e-maailma mõõdutu taevani kiitmine millegipärast hirmu nahka. Sest see unustab ära elu. Võib-olla on elu ainus ja ülim eesmärk ninapidi pihuarvutis kinni olla? Jah, tõepoolest, pihuarvuteid võivad toota robotid. Kuid kes neid parandab? Jah, iga pisema veaga saab ju ära vahetada. Kuid kes õpetab, kuidas uuega hakkama saada? Ja lõppude lõpuks – milleks pihiarvutile üleüldse on vaja inimest? Kui üks e-vidin on muutunud meie kultuuris nii keskseks, et on suunamas koolitunde ja teleprogramme, liiklust ja suhtlemist, milleks siis inimene?

Nii et olgu see soov vanamoodne, ma loodan siiski, et koidab päev, mil otsustajad mõistavad, et inimesed pole hädas mitte mingite aktsiiside ja liisidega, vaid lihtlabase inimesest nõustajate puudumisega. Veel kord: riigiteenused peavad olema tasuta. Demokraatia ei saa kehtida, kui inimesed peavad selle elementaarseks toimimiseks peale maksma enam, kui nad rahumeelse tööga teenivad.