Arne Maasiku näitusest «Vaga vesi» on kerge rääkida tema varasema loomingu taustal, sest näitusel esitatavad fotod esindavad esmapilgul selget kannapööret, omamoodi vastandit Maasiku kuulsale võsafotode sarjale «Pusad». Peeter Laurits on kirjutanud, kuidas «Pusade» looduslikus sigrimigris puudus silmapiir.
Tellijale
Pilk ja silmapiir - kuidas pildistada vett?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pole raske märgata, et «Vagas vees» peale silmapiiri suurt muud ei näegi – kui mõned üksildased pilved ja lainesäbru välja arvata. Ma ise olen kirjutanud, kuidas nii Maasiku loodus- kui ka linnafotode detailirohkuses tõusevad esile kaose ja korra vahelised pinged. «Vagas vees» paistab kõik väga selge, Maasiku varasemad leitmotiivid on otsekui tõmbunud silmapiiri taha või vajunud pinna alla.