Sokurovi film«Aleksandra».

FOTO: Kaader filmist

Leena Kilpeläise portreefilm «Sokurovi hääl» on meeldivalt kummaline. Aleksandr Sokurov on praeguse Venemaa filmikunsti üks suuremaid nimesid, seni peamiselt operaatorina tegutsenud Kilpeläise puhul on aga tegemist tema debüüdiga, seda vähemalt kinematograafia suurima tesauruse Internet Movie Database'i (IMDb) andmeil. Umbes sama oleks, kui Balti filmi- ja meediakooli tudeng teeks oma esmafilmi näiteks Kaljo Kiisast.

Tegemist on 17 mängu- ja 35 dokumentaalfilmi autori pihtimusega, tagasivaatega, tema elu ja töö kokkuvõttega. Sokurovi jutu vahele näeme katkendeid tema filmidest, mõnel puhul Sokurov kommenteerib neid, räägib selle või tolle teose saamis- ja keerulisest käikuminemiseloost ning mis mõtted ja kavatsused tal olid, kui ta tööga alustas. Kõik see on üliväärtuslik info nii looja isiku uurimise kui ka Vene filmikunsti ajaloo aspektist.

Ometi ei ole film mammutintervjuu, ühtegi küsimust klassikule ei esitata. Sokurov räägib ise. Sealjuures ei jää filmi monoloogiosad tehnilise meisterlikkuse poolest sugugi alla katkenditele filmidest, mis on ülemaailmse kuulsuse pälvinud. Kui peen valguse ja varjude mäng selle dokumentaali kaadrites! Kui täpselt on tabatud Sokurovi näoilmed, tema miimika ja žestid! Kui toon-toonilt harmoneerub portreefilmi ning esitatud katkendite esteetika!