Juhtkiri: kohus – kummitempel või õigusemõistja?

Foto: Urmas Nemvalts.

Põhiseadusesse raiutud õiguse üldpõhimõttest, et õigust mõistab ainult kohus, on Eestis saanud erand. Õiguse-mõistmine kriminaalasjades on väga suures osas libisenud täitevvõimu – prokuratuuri – kätte.

 Vaid seitse protsenti kõigist kohtusse jõudnud kriminaalasjadest olid eelmisel aastal üldmenetluses, kus prokurör saab kohtualusele nõuda sanktsioonile vastavat kõrgeimat karistusmäära ja süüdistatav võib pääseda tõendite puudumise tõttu õigeksmõistmisega. Ülejäänud asju lahendati kokkuleppe-, lühi- või kiirmenetluse korras.

Kiiruse ja odavuse hind on enamasti kvaliteedi langus. Ühelt poolt on tõesti hea, kui süüasjad leiavad kiire lahenduse. Kannatanud, aga ka süüdistatavad, ei pea taluma pika kohtuskäimise vintsutusi. Kulud on väiksemad. Ja olgem ausad, meie kohtusüsteem lihtsalt ei suudaks kõiki kohtusse jõudnud kriminaalasju üldmenetluse korras arutada.

Teisalt toob valdavaks saanud kokkuleppimine prokuröri ja süüdistatava vahel kaasa vägagi tõsiseid probleeme. Tänase Postimehe uudisloost saate teada, et kohtunikud on tagasi saatnud selliseid kokkuleppeid, kus süüdistatav on küll karistusega nõustunud, ent üldmenetluses ei piisaks esitatud tõenditest selle inimese süüdimõistmiseks.

Oluline küsimus selle juures on, kas ja kui palju on selliseid juhtumeid, mil süüdistatav nõustub kokkuleppega, ehkki tõendeid pole, aga kohtunik lööb kokkuleppele kummitempli alla. Või siis vastupidine olukord, mil üldmenetluses selguks raskendavaid asjaolusid või koguni muid kuritegusid, ent kokkuleppel jäävad need kalevi alla.

Kohtunik Rait Maruste ütleb, et niisuguste prokuröri või abiprokuröri ja kurjategija vahel karistuse asjus peetavate läbirääkimiste puhul ei saa sugugi alahinnata korruptsiooniohtu. Kui jätame mõttes hetkekeks selle ohu kõrvale, on prokuröril kui ametnikul ometi soov saada linnuke kirja  ning me ei tea, millist survet kokkuleppe saavutamiseks avaldatakse. Probleem on siinjuures ka õigusabi vilets kvaliteet.

Järgmise taseme küsimus puudutab juba kogu meie õigusruumi kujunemist. Kui valdav osa kriminaalasjadest lahendatakse kokkulepetega, on võimatu kujundada ühtset praktikat. Kokkuleppemenetlused ei jõua kunagi kõrgeimasse kohtuastmesse ning järelikult puudub nende üle ka järelkontroll. Riigikohus ei saa neis asjus õigust tõlgendada, sest need lihtsalt ei jõua riigikohtunike ette.

Milline võiks olla kokkuleppemenetluste optimaalne osa, on keeruline öelda. Ent paljude kohtunike ja õigusteadlaste arvates on see praegu Eestis kahetsusväärselt suur.