Võrdlus pangandusega on muidugi lihtsustav, kuna seal ei jagata iga nelja aasta tagant kogu raha uuesti ringi. Ent juba praegu on näha, et oravad lähevad märtsi algul toimuvatele valimistele vastu üpris julgelt, oma ajaloos teise suurema põlvkonnavahetuse harjalt. Värskelt küpsetatud või end taasleiutada üritavad poliitikud tunglevad Reformierakonna valimisnimekirja lävel, otsides sealt kindlat linna ja varjupaika.
Võrdlust Swedbankiga saab teha ka ajaloolistel ajenditel. Eelkäija Hansapank valis algperioodil parimaid kliente, tõrjudes lihtrahvast 500-kroonise arveavamise tasuga. Ka Reformierakond oli startides nišipartei, kes tõstis püünele jõukate majandustegelaste huvid. Siim Kallas nimetab seda tänase Postimehe usutluses klubi-tüüpi erakonnaks. Praeguses seisus ei saa aga ei Swedbank ega Reformierakond kellegi ees uksi sulgeda.
Ta võib end hellitavalt kutsuda rahvaparteiks, ent tõde on veel proosalisem: turuliidriks pole võimalik saada ega sellena püsida, kui sa ei oma poliitikat ja tegevuskava kõigis segmentides. Seepärast on Reformierakonna viimase kümne aasta poliitikas tehtud kummardusi nii konservatiivsemasse, rahvuslikumasse, sotsiaalsemasse, rohelisemasse kui sallivamasse suunda. Kes oleks võinud veel mõne aasta eest arvata, et IRLi konservatiivid üritavad peagi mööduda Reformierakonnast maksumuutustega hoopis vasakult? Või et Reformierakonna üks lipukirju enne valimisi on osalise töövõimega inimestega tegelemine?
Reformierakonna kõige ohtlikum vaenlane on tegelikult Reformierakond ise. «Kõigile midagi»-parteina on tal pidev oht libiseda populismi, kivineda lihtsalt võimul püsimise masinaks, hüljata kõik see, mis paelus algseid toetajaid: liberaalsus, isikuvabadused.
On ka praegu neid, kes leiavad, et Reformierakond on Eesti jaoks sama, mis Ühtne Venemaa Moskvale. Õnneks on Eestis siiski valimised vabad ja demokraatlikud, ning kuigi üpris mugavast eduseisust, tuleb oravatel oma pähklid valimiskastide juures ikka endil välja teenida.
