Ilmar Raag.

FOTO: Elmo Riig/SAKALA

Isegi tapja probleemidele on võimalik kaasa tunda, ent kurjategijatele ei saa lubada sõnumit, et kui nad relvaga «ülekohtu» vastu välja astuvad, paisatakse nad samasse prožektori­särasse, kus on juba ees teised seksikad mässajad, kirjutab filmirežissöör Ilmar Raag.

Ma ei tahtnud seda artiklit kirjutada, sest ma ei tea täpselt, mis Viljandis juhtus, ja kõik koolitulistamised ei ole sarnased. Nii ei tohiks ka meie hinnangud kinni jääda ainult ühte vaatenurka. Ometi näen, kuidas ägedalt lähevad vaidlema need, kes ei jõua kokkuleppele, kas tulistajale tuleb kaasa tunda või tuleb teda hukka mõista. Vaidlustes põrkuvad argumendid tuhmi kõlaga üksteise vastu, sest vaidlejad usuvad vaid binaarsesse vastandusse. Kas on üks või on teine. Minu meelest on meie sisemise eetikameele suurimaks väljakutseks arusaamine, et toimunut peab ühtaegu vaatama nii kuritöö kui ka tragöödiana paljude jaoks. See ei ole lihtne, sest kui loeme seniseid kommentaare, siis selgub, sest üks pool kipub ikka varju jääma.

Seepärast küsin uuesti: kas kaastunne ja hukkamõist võivad olla üheaegsed? Mina arvan, et võivad küll. Aga kuidas neid siis väljendada?

Tänapäeva riigifilosoofias leitakse valdavalt, et kuritegevusega vastamisi seistes ei ole kõige tähtsam mitte karistamine, vaid kuritegude ärahoidmine. See algab kõigile rahumeelsema keskkonna loomisest, sest parim ennetus on positiivne hõlvamine. Suur hulk vägivalda sünnib nurkasurutuse tundest, mille põhjuseks võib olla vaesus, valikuvõimaluste puudumine vms. See tähendab, et kasvõi elementaarse vaesuse vähendamine vähendab vägivallariski.

Vägivalla ärahoidmine tähendab ka kogu ühiskonna ulatuses sellise kultuuri loomist, kus inimene ei peaks ennast tundma väljatõugatuna. See algab ju igaühest, kes peaks oma ligimest rohkem märkama, nii et noorel inimesel oleks võimalik probleemide tekkides kellegagi rääkida, selle asemel et võtta relv. See kultuur peab pakkuma ka positiivseid eeskujusid, et alati oleks alternatiiv vägivaldsele käitumisele. Selline riigifilosoofia ideaal on suunatud kaastundele ja empaatiale.

Sealt samm edasi ei ole ka riikliku karistussüsteemi eesmärk inimesi ühiskonnast lihtsalt eemaldada, vaid neid maksimaalselt rehabiliteerida, et pärast karistuse kandmist saaksime ühiskonda tagasi inimese, kes soovib ennast muuta ja uuesti alustada. Sest kes kahetseb, sellele peaksime suutma andestada.

Niisamuti on õige, et me peame ilma eelarvamusteta uurima kõiki, jah, kõiki aspekte, mis võivad inimese kuriteole viia. Kõiki, see tähendab ka neid asjaolusid, mis võivad kuriteo sooritamise puhul paista kergendavate asjaoludena.

Kuid kõik see ei välista absoluutselt, et me mõistame kuriteo täiesti ühemõtteliselt hukka. Sest kui meil on väärtused, siis me peame nende eest seisma. Tahtlikul tapmisel ei saa olla õigustust. Oluline on aga vaadata hukkamõistu kui avaliku deklaratsiooni ülesannet. Selle sisuks ei ole mitte iseenda emotsionaalne väljaelamine või kurjategija vaimne represseerimine. Hukkamõist on üks osa ennetusest, mis on suunatud kõigile neile, kes on oma fantaasiates mängivad sama kuriteo võimalustega.

Kuna eriti teismeliste seas on palju rohkem noori, kui me ehk arvaksimegi, mänginud mõttega, kuidas kedagi vigastada või tappa, siis ei tohi me neile saata sõnumit, et tänu kuriteole leiavad nad võimaluse lõputult vestelda heatahtlike psühholoogide ja osavõtlike sotsiaaltöötajatega. Täpselt niisamuti ei saa me neile lubada sõnumit, et kui nad relvaga «ülekohtu» vastu välja astuvad, paisatakse nad samasse prožektorisärasse, kus on juba ees teised seksikad mässajad ja «üliinimesena» lihtsurelike kohale tõusnud «ihaldusväärselt karmid mehed».

Koolitulistajate psühholoogilise profiiliga käib tihti kaasas nartsissistlik vajadus näha ennast mingis ihaldusväärses valguses. Selle tõestuseks on mahajäetud kirjad või ettehoiatavad postitused sotsiaalmeedias, kust kumab tihti läbi nii valu, pettumust, üksildust kui ka lunastava narratiivi otsingut. Kui tegemist ei ole just esoteerilise Übermensch-filosoofiaga, siis pakub ju ka Taaveti ja Koljati lugu seda raamistust, kuhu soovitakse ennast paigutada.

Kuna need lood toetuvad meie kõigi avalikule teadvusele, siis on kogu ühiskonna asi keelata relva võtvale noorele inimesele seesugune lunastav narratiiv. Seepärast ei ole kuriteo hukkamõist enam kuidagi seotud konkreetse kurjategijaga, vaid me tegeleme juba tulevaste kurjategijate heidutamisega. Ja minu meelest on see ka kogu karistusseadustiku mõte.

Ja seepärast, ma olen valmis koolitulistajat mõistma ja kui ta oma karistuse ära kannab, olen valmis teda teatud tingimustel ühiskonda tagasi võtma, aga...  praegu ma mõistan ta teo täiesti ühemõtteliselt hukka. Praeguse seisuga on ta ühiskonna liikmena läbi kukkunud, ilma õiguseta ütelda, et tal ei jäänud midagi muud üle.

Eraldi küsimus on, mida tegid inimesed tema ümber ja kui palju on süüd neil, kes provotseerisid või ei peatanud teda õigel ajal. Võimalik, et hukka mõista tuleb veel ka teisi inimesi, kuid ka see ei võta tapjalt tema individuaalset vastutust.

Filmi «Klass» puhul olen alati rõhutanud, et tegemist on kurva paradoksiga, kus esialgsed ohvrid Kaspar ja Joosep muutuvad lõpuks ise kurjategijateks, ja ka neil oli tegelikult veel teisi valikuid. See, et neid provotseeriti, ei muuda olematuks seda, et nad valisid kättemaksuks vale vahendi. Nende kuritegu ei pehmenda ka see, et me peame samal ajal hukka mõistma ka neid, kes provotseerisid. Ja nii ongi võimalik, et kaastunne ja hukkamõist võivad olla üheaegsed. Üks ilma teiseta jääb piiratuks. Üks ilma teiseta võib saavutada soovitule vastupidise tulemuse.