Jacques Rupnik

FOTO: SCANPIX

Maailmakord on muutunud, ent mitte pelgalt Ukraina konflikti tagajärjel, leiab poliitikateadlane Jacques Rupnik. Külma sõja järgne rahvusvaheline süsteem hakkas muutuma pärast 11. septembri terrorirünnakut, globaliseerumise õnnelik faas läks üle süngeks.

FOTO: Pm

Seoses Ukraina konfliktiga on viimasel ajal üha enam juttu sellest, et oleme tunnistajaks uue maailmakorra sünnile, või nagu väljendas hiljuti Toomas Hendrik Ilves, «rahu, armastus ja Woodstock on läbi». Kas te jagate seda seisukohta?

Jah, maailmakord on muutunud, ent mitte pelgalt Ukraina konflikti tagajärjel. Võiks öelda, et külma sõja järgne rahvusvaheline süsteem hakkas muutuma pärast 11. septembri terrorirünnakut ja Iraagi sõja väljakuulutamist. Globaliseerumise õnnelik faas läks üle süngeks. Uuesti tuli kasutusele jõupoliitika, mille katastroofilisi tagajärgi peame praegu tunnistama. Avan tänase ajalehe ja loen, et Al-Qaeda väed liiguvad Bagdadi peale. Kümme aastat tagasi Al-Qaedat Iraagis ei olnud! Pärast 11. septembrit tõstis pead ühepooluseline poliitika, arusaam, et probleeme on võimalik lahendada jõuga. Ent kui sul on käes suur haamer, siis hakkabki kõik meenutama naela.

Ukraina on minu hinnangul tollase pöörde viimane ilming. See, mida Putin on teinud, on äärmiselt tõsine, esimest korda pärast Teist maailmasõda on rahvusvaheliselt aktsepteeritud riigipiiri jõuga muudetud. Mõistagi mõjutab see senist rahvusvahelist korraldust, ent siiski ei seoks ma praegust maailmakorra muutust Ukraina sündmustega, vaid need on osa üldisemast murrangust, mis algas juba varem ja millesse on panustanud erinevad jõud.

Sest nimelt mitme riigi pöördumine jõu kasutamise poole on see, mis loob uue rahvusvahelise korra. See uus kord ei vasta paraku sugugi sellele, mida eurooplased soovivad, sest Euroopa Liidu (EL) algne idee on olemuslikult rahumeelne, see on rajatud vastukaaluks jõu kasutamisele. EL on algatus, mis sündis pärast sõda soovist ohjeldada rahvusriikide jõudu. Ja korraga leiame ennast silmitsi «reaalpoliitika» tagasipöördumisega. Äkitselt avastab Euroopa kui «normatiivne suurvõim», mis püüab rahumeelselt levitada euroopalikke norme, uue poliitilise tegelikkuse – jõupoliitika.

Olete varemgi toonitanud, et Euroopa ei soovi mõelda geopoliitiliselt. Kas me oleme praegu jõudnud olukorda, kus peame muutma oma senist mõtteviisi, hakkama välja töötama ELi geopoliitilist strateegiat?

See on väga keeruline probleem, sest Euroopa on ennast üles ehitanud geopoliitikale vastandudes. Geopoliitika tähendab jõupoliitikat ja Euroopas seostub see Saksa laienemispoliitikaga, hitleriliku hullusega, mis ei olnud midagi muud kui 19. sajandi geopoliitika jätk. Kuulus Drang nach Osten: kõikjal, kus elab sakslasi, seal on Saksamaa. Hiljem oleme kuulnud Slobodan Miloševići suust: «Kõikjal, kus elab serblasi, seal on Serbia.» Ja nüüd kuuleme Putini suust: «Kõikjal, kus elab venelasi, seal on Venemaa.» 19. sajandist päritud geopoliitiline mõtlemine päädis kahe maailmasõjaga. EL sündis vastusena sellisele mõtteviisile, soovides siduda ühiskonnad, majandused ja poliitilised süsteemid niimoodi, et sõda poleks enam võimalik.

ELi mudeli kõrghetk saabus pärast 1989. aastat, mil see muutus paeluvaks mitte üksnes Ida-Euroopale, vaid maailmale üldisemalt, näiteks Ladina-Ameerikale, nii et näis, et kogu rahvusvaheline kord võiks olla rajatud ELi poliitilisele mõtteviisile.

Paraku sattusime 21. sajandi alguses uude rahvusvaheliste suhete loogikasse, mis on jõuvahekordade loogika. Euroopa on silmitsi geopoliitika naasmisega ja see seab meid väga halba seisu. Euroopa on sunnitud reageerima olukorrale, mille mõtestamiseks puuduvad intellektuaalsed vahendid.

Me oleme ilmselt situatsioonis, kus ümbermõtestamist vajab ELi projekt tervikuna. Kätte on jõudnud normatiivse poliitika piirid. Viimane töötab ­ainult nende puhul, kes on ise koostööst huvitatud. Kuid me avastame, et maailmas tõstavad pead uued jõud: Hiina kehtestab ennast Aasias ja kaugemal, Indial on tuumarelv, Venemaa muutub aina jõulisemaks, samuti Ameerika Ühendriigid. Nad kõik panustavad jõupoliitika tagasipöördumisse. Peame endale tunnistama, et eurooplased on viimased taimetoitlased lihasööjate maailmas.

Kuid meie siht ei peaks olema kaevelda kadunud unistuse üle, vaid peame endale kinnitama, et hoiame kinni sellest, mida oleme saavutanud, ja soovime seda kaitsta, kuid parim viis selleks on valmisolek uuteks esilekerkinud väljakutseteks. See tähendab senisest suurema tähelepanu pööramist ELi ühisele välis- ja julgeolekupoliitikale, strateegilisele energiapoliitikale ja niisamuti kaitsepoliitikale – Euroopa mõõtme loomisele NATOs. Sest mida soovib president Obama? Ta ütleb, et tehke midagi! Ei saa olla üksnes tasuta kaassõitja. Maailm on muutunud, te peate ise võtma vastutuse. Kuid kes võtab Euroopas vastutuse?

Kui pöörduda tagasi Ukraina konflikti juurde, siis kuidas peaks EL kujunenud olukorras käituma? Mil moel võiks ta panustada kriisi lahendamisse? Kas lisaks majanduslikele ja poliitilistele sanktsioonidele tuleks anda selge signaal Ukraina võimaluse kohta liituda ELiga?

EL ei olnud ukrainlaste Euroopa-ihaluseks valmis. Mõte, et assotsiatsioonileppe sõlmimine võiks vallandada sellise entusiasmi, nagu see juhtus Euro­maidanil, tabas meid ootamatult. Kuid see oli positiivne üllatus ja väga vajalik. Sest hetkel, mil me võitleme majanduskriisiga, eneseusu kahanemisega, euroskeptitsismi pealetungiga jne, annab selline väline toetusavaldus meie ideaalidele uut jõudu. Kuid on selge, et kui seda üldist toetust ja sümpaatiat tõlkida konkreetsete poliitiliste otsuste keelde, siis põrkutakse paljudele probleemidele.

Esimene probleem on seotud naabruspoliitikaga. Maidanil juhtunu võib kindlasti kvalifitseerida revolutsiooniks ja see tähendab, et esialgne Ukraina naabruspoliitika tuleb ümber mõtestada, algsed eesmärgid ei ole praegu enam piisavad. See ei tähenda, et Ukrainale tuleb lubada üleöö ELi liikme staatust, ent kindlasti ei tohi liikmesuse perspektiivi enam kõrvale jätta. See oleks miinimumprogramm, milles EL peaks jõudma kokkuleppele.

Teine probleem on aga seotud sellega, et ELis valitseb usalduskriis ja senine laienemispoliitika on üks selle peamisi põhjuseid. Kolm neljandikku sakslastest ja austerlastest on laienemise vastu! 70 protsenti prantslastest, belglastest ja hollandlastest ei toeta laienemist, ja isegi enamik tšehhe (51 protsenti) on sellele vastu.

Euroopa on siiani olnud peamiselt eliidiprojekt. Tänapäeval see aga enam ei tööta, vajalik on vähemalt teatava osa elanikkonna toetus. Toetus laienemisele aga puudub. Niisiis oleme silmitsi vastuoluga. Me saame aru, et ELi laienemine Ukrainasse on põhjendatud, ukrainlased ise ütleksid, et see on hädavajalik, ent avalik arvamus seda ei võimalda. Vajadus teha midagi sellist, mida tegelikult teha ei saa, on tragöödia definitsioon! Ent ma ei leia, et olukord oleks lootusetult traagiline, mõistuse pessimismile tuleb vastukaaluks seada tahte optimism, nagu kunagi tõdes Antonio Gramsci.

Kuidas ületada kirjeldatud vastuolu? Selleks peame ELi uuesti ümber mõtestama. Ei ole võimalik laieneda ääremaadele, kui keskus kõhkleb, nagu pole ka võimalik laieneda keskuse arvelt. Niisiis tuleb kõigepealt säilitata südamik, Euroopa südamik on aga praegu euro. ­Eurotsoon liigub suurema integratsiooni poole kui ülejäänud EL, nagu seda dikteerib paratamatult ühisraha kasutamine. Ühisraha eeldab ühist järelevalvet liikmesriikide eelarve- ja maksupoliitika üle, sest muidu laguneb see ühel hetkel laiali, nagu me õppisime Kreeka kogemusest.

Teiseks tuleb muuta EL seesmiselt paindlikumaks ja väliselt avatumaks. Niimoodi võiksid näiteks britid leida endale ELis sobivama asendi, sest nende soov on vähem Euroopat, vähem sekkumist. Samas lubaks see jätkata laienemisplaanidega, esmalt Balkani, siis Ukraina poole.

Te näete niisiis tulevikku nn kahekiiruselises ELis?

Mitte kahe-, vaid mitmekiiruselises! Sest kui esimese ringi moodustab eurotsoon, teise EL, siis kolmas on naabrustsoon. Kusjuures on oluline, et need ringid ei markeeriks selgeid piire, vaid nende vahel saaks vabalt liikuda. Eesti ei kuulunud alguses eurotsooni, ent nüüd ta sinna kuulub. Viimati liitus eurotsooniga Läti ja tulevikus peaks liituma Poola. Niisiis on võimalik liikuda teisest ringist esimesse. Samamoodi peaks olema võimalik liikuda kolmandast ringist teise. Ukrainale tuleb hoida lahti selline kontsentriliste ringide perspektiiv. Mitmekiiruseline EL oleks lahendus olukorrale, kus ühest küljest tuleb edendada naabruspoliitikat ja teisest küljest peab hoiduma sellisest laienemispoliitikast, millel puudub elanikkonna seas toetus. Ilmekalt nägime seda vastuolu viimastel Euroopa Parlamendi valimistel, kus euroskeptikud said hääli juurde, samal ajal kui ukrainlased skandeerisid, et nende tulevik peitub Euroopas.

Hiljutised Euroopa Parlamendi valimised ajendavadki esitama küsimust, mis lähtub ühest artiklist, mille te avaldasite 2007. aastal pealkirja all «Populismi esiletõus Ida-Euroopas». Kas praegu võime tõdeda populismi esiletõusu Lääne-Euroopas?

Jah, valimistel tuli selgelt välja nähtus, mida nimetan umb­usudemokraatiaks. Umbusk moodustab aga populismi vundamendi – tõrjutakse eliiti, eitatakse parem-vasak-jagunemist, sest «nad on nagunii kõik ühesugused» ja teenivad turgude huve. Populismi ei huvita mitte poliitika, vaid valitsemine. Populistid pakuvad lihtsaid lahendusi keerulistele probleemidele, neile meeldib tugev liider ja nad ei armasta vahekogusid võimu ja rahva vahel. EL on populistidele eriti häiriv, sest see tugineb väga mitmesugustele vaheinstitutsioonidele, mis pealegi deklareerivad oma sõltumatust (keskpank, kontrollikoda, kohus jne).

Kõige murettekitavam suundumus Euroopas ongi umbusk eliidi ja poliitiliste institutsioonide suhtes. See on omakorda seotud sellega, mida ma nimetan hirmupoliitikaks ja mida näeb selgelt Põhja-Euroopas. Taani, Hollandi, Austria, Briti jt maade populistlikud poliitikud pole üksnes ELi vastased, nad on samuti immigratsioonivastased. Tihti püütakse kohalike probleemide süüdlastena näha Ida-Euroopa immigrante, mis on aga kaugel tegelikkusest.

Seevastu Lõuna-Euroopas, Kreekas, Hispaanias, Portugalis jm näeme vasakpoolse populismi pealetungi, kusjuures seal ei süüdistata probleemides immigrante, kuigi tegelikult oleks selleks isegi enam alust. Lõunas vastustatakse ennekõike senist kasinuspoliitikat, mis on väljastpoolt peale surutud. ELi ei süüdistata mitte immigratsiooni soodustamises, vaid heaoluühiskonna lammutamises. Selles, et lõunamaalastest tahetakse vormida distsiplineeritud Põhja-­Euroopa protestante.

Kas selline populismi võidukäik on paratamatu? Kindlasti mitte. Võtame näiteks Itaalia, kus reformimeelne vasakpartei suutis valimistel saada 41 protsenti häältest ja tasalülitada kaks populistlikku parteid, paremal tiival Berlusconi ja vasakul Beppe Grillo. Kui tulla välja usutava reformikavaga, kui rääkida poliitikast avameelselt, kui öelda inimestele, mida soovitakse teha, milleks ja kuidas sellest on kasu nii meile endale kui ka Euroopale, siis on võimalik leida toetust. Matteo Renzi edu Itaalias ei ole oluline üksnes Itaaliale, vaid see on hinnaline Euroopale tervikuna.

Populismile Põhja- ja ­Lõuna-Euroopas lisandub ükskõiksuspoliitika Ida-Euroopas. Vaid 14 protsenti slovakkidest ja 19 protsenti tšehhidest leidsid indu osaleda Euroopa Parlamendi valimistel. Isegi horvaatidest, keda ei saa kahtlustada ELi-väsimuses, sest vähem kui aasta tagasi nad sinna alles astusid, pidas vaid 25 protsenti vajalikuks valimistel osaleda. Kuid mõistagi ei sea Ida-Euroopa ELi vajalikkust küsimuse alla! Sest EL maksab neile dividende. Isegi Ungari, mis on väga euroskeptiline, ei kaalu tõsiselt EList lahkumist. Nimetan seda «ettesirutatud käe poliitikaks».

Teie jutust koorus välja üks oluline muutus Euroopa sisemises liigenduses. Kui me seni olime harjunud rääkima eraldi Ida- ja Lääne-Euroopast, siis majanduskriisist alates on üha olulisemaks muutunud eristus Põhja- ja Lõuna-Euroopa vahel. Kuidas te seda arengut kommenteerite?

Viimasel kahekümnel aastal oleme kogenud Ida- ja Lääne-­Euroopa olulist lähenemist. Kui võtta arvesse peamised näitajad (SKT kasv elaniku kohta, tarbimisindeks, keskmine eluiga jne) või ka lihtsamad asjad, nagu turism või inimeste liikumine, siis on koonduvus silmatorkav. Ma ei hakka teid koormama arvudega, ent ELi laienemine Ida- ja Kesk-Euroopasse on olnud suur edulugu. Väljavaade liituda ELiga on sünnitanud vajalikke reforme ja liitumine ise on aidanud ühtlustada jõukuse taset.

Kuid ma ei taha öelda, et kõik on olnud täiuslik. Kui finantskriis jõudis Euroopasse (ja tuleb meeles pidada, et see sai alguse USAst, mitte EList), sünnitas see kohe suuri pingeid ­eurotsoonis ja istutas kahtlusi ELi tuleviku suhtes. Seetõttu leidis aset jagunemine Lõuna- ja Põhja-Euroopa vahel, ent see polnud planeeritud poliitika, vaid finantsturud võtsid rünnata riike, mida peeti kõige nõrgemaks. Kõigepealt Kreekat, siis Hispaaniat, Portugali ja viimaks isegi Itaaliat.

Kuidas mõõta Lõuna- ja Põhja-Euroopa erinevust? Sellega, mida finantsistid nimetavad spread’iks (hinnavaheks) – intressimäära ja riigivõla vahekorraga. See vahe võib ulatuda ühest kuni viieteistkümneni kriisi haripunktis. Berlusconi jäi võimust ilma just seetõttu, et Itaalia ja Saksamaa hinnavahe kerkis ühelt seitsmele. Tema saatuse otsustasid finantsturud. Berlusconi asemel tuli võimule Mario Monti, endine finantsist ja Euroopa Komisjoni liige, kes suutis taastada turgude usalduse.

Teatud mõttes pani finantskriis küsimuse alla ELi integratsiooni põhialused. Viimase lähtekoht oli ühisturu loomine – turgu peeti kõige tõhusamaks riikide lõimijaks. Ent mitte enam! Praegune finantsturg lahutab, mitte ei liida riike. Finantsurg ei ole ELi turg, see on globaalne turg.

Teiseks arvati Euroopas kaua, et turg ja demokraatia tugevdavad teineteist, praegu aga avastame, et turg surub meile peale otsuseid, mis ahendavad demokraatlikku ruumi. Mul on küll hea meel, et Berlusconi jäi võimust ilma, ent ma oleksin eelistanud, et see toimunuks demokraatlikul teel. Tema järglane Mario Monti, keda ma hindan väga kõrgelt, valimistel enam võimule ei pääsenud. Sisuliselt sama juhtus Kreekas, kus ilma valimisteta nimetati ametisse peaminister, iseenesest väga kompetentne inimene, samuti endine pankur ja Euroopa Komisjoni liige. Niisiis ei käi turg ja demokraatia enam tingimata käsikäes.

See tekkinud lõhe Lõuna- ja Põhja-Euroopa vahel on minu hinnangul väga ohtlik, ent samas kõnekas, sest esitab uue väljakutse Euroopa solidaarsusele. Mulle tundub, et praegu hakkame üle saama kõige raskemast faasist, ent mõistagi ei kao Lõuna-Põhja eristus üleöö, seda enam, et selle juured pole üksnes majanduses, vaid ka poliitikas ja kultuuris. Kuid on väga oluline sellistest lõhedest üle saada, eriti olukorras, kus populism tõstab pead ja kõik need, kes peavad ennast rahvusriikide tõelisteks kaitsjateks, valivad ELi oma rünnakuobjektiks.

EL on viimasel ajal tegelenud endale uute juhtide otsimisega. Kas olete nõus sellega, et Euroopas valitseb juhikriis? Te olite lähedane Václav Havelile, ent tema mõõdupuuga poliitikuid on tänapäeva Euroopas aina raskem leida. Üks ELi vähese populaarsuse põhjuseid peitubki vahest selles, et järjest vähem on poliitilisi liidreid, kes suudavad veenvalt välja kanda neid ideaale, kuhupoole EL peaks liikuma?

Jah, ma olen nõus, et liidrite põud on oluline teema. Võimalik, et tavaolukorras ei ole poliitiliste eestvedajate tähtsus nii suur, on võimalik hakkama saada nendega, kes parasjagu käepärast. Ja meie praegused poliitikud ei ole kindlasti halvad inimesed, nad ei ole korrumpeerunud ja nad annavad endast parima. Kuid neil puudub pikaajaline visioon ja tõeline juhtimisvõimekus. Praegu pole meil poliitikuid, kes suudaksid Euroopa mastaabis teha samasugust tööd nagu näiteks Mitterrand ja Kohl või isegi varem Giscard d’Estaing ja Schmidt – duo, kes pani aluse rahaliidule.

Kuid mulle tundub, et just nimelt kriisid sünnitavad tõelisi liidreid. Praegu oleme kriisis, ent see on iseäralik kriis, sest tegemist pole poliitilise, vaid majandus- ja rahanduskriisiga.

EL on ennast üles ehitanud konsensuse, ühisnimetaja otsimise teel. Selline süsteem ei soosi aga tugevaid juhte. Juht on see, kes pakub visiooni, millele teised taha tulevad. ELi süsteem seda ei võimalda. EL tõrjub loomupäraselt nii geopoliitikat kui ka tugevaid juhte. See on aga probleem, sest tänapäeva maailmas on meil vaja mõlemat.

Kuid see on suurema kandepinnaga küsimus. Ma tulen just Ukrainast ja pean tõdema, et Euromaidan ei sünnitanud ühtegi poliitilist liidrit, see oli liidriteta revolutsioon. Lõppeks oli endiselt valik paari oligarhi vahel. Selles peitub suur erinevus 1989. aasta revolutsioonidest. Kesk-Euroopas ja mujal tõusid 1989. aastal esile juhid, kellega rahvas sai samastuda. Need olid kõik väga erinevad inimesed, ent nad suutsid kehastada muutust ja pakkuda uusi väljavaateid.

Kui ma peaksin otsima võrdlust Ukraina revolutsioonile, siis ei vaataks ma 1989. aasta revolutsioone Kesk-Euroopas, vaid pigem otsiksin sarnasusi araabia kevadega. Mõlemal puhul puudusid liidrid, tegemist oli pigem spontaansete liikumistega. Ja need, kes võtsid hiljem võimu, ei olnud tingimata need, kes tegid revolutsiooni. Ent suur erinevus Maidani ja Tahriri vahel on see, et ukrainlased on pöördunud Euroopa poole. Egiptuses toimub demokratiseerumine ilma euroopastumiseta, samas kui Ukrainas on need kaks omavahel seotud.

Jacques Rupnik

(snd 1950) on tänapäeva hinnatumaid poliitikateadlasi Prantsusmaal; ta on ekspert Euroopa Liidu laienemispoliitika ja Ida-Euroopa küsimustes, endine president Václav Haveli nõunik ja Harvardi ülikooli külalisprofessor, praegu Pariisi Poliitikateaduste instituudi (Sciences Po) professor. Prof. Rupnik on lubanud 2015. aasta kevadel osaleda Tallinnas Prantsuse Instituudi, Euroopa Komisjoni Eesti esinduse ja Eesti Diplomaatide Kooli korraldataval debatil Euroopa väljavaadetest tänapäeva maailmas. Intervjuu sai tehtud tänavu juunikuus Pariisis.