Mäletan lapsepõlvest üht mõistujuttu. Näinud Päike ja Tuul jahedal hommikul sooja mantlisse mähitud rändurit. Hakanud vaidlema, kummal õnnestub tal mantel maha võtta. Proovinud siis Tuul – puhunud, mis hirmus, rebinud mantlisiilusid, haaranud varrukatest. Aga tulemust ei ühti! Hoopis kõvemini mässis rändur end mantlisse, tugevamini sidus salli, et tuul krae vahele ei pääseks. Ei jäänud Tuulel muud üle kui loobuda.
Hakanud nüüd Päike rändurit soojendama. Soojendanud ja soojendanud, kuni rändur keris lahti kõvasti mantlikraed hoidnud salli, siis tegi lahti mantlinööbid ja lõpuks jätkas rännakut, mantel üle õla visatud, ise rõõmsalt vilet lastes, Päikese poole tänulikult ja usaldusega kummardades.
Eestit on külastanud mitme maailmariigi pead. Kui jätta kõrvale tollal veel mitte presidendiametis olnud Boriss Jeltsini külaskäik Eestisse 1991. aastal ning Venemaa välisministri Andrei Kozõrevi visiit 1992. aastal seoses Vene vägede väljaviimise küsimusega, ei ole Eestit austanud ametliku külaskäiguga keegi Venemaa kõrgetest riigitegelastest. Jah, ka patriarh Aleksius käis Eestis, kuid ametliku riigivõimu esindajad on Eestit vältinud. Küll aga on Venemaa poolt kuulda olnud pidevaid etteheiteid, sekka ka ähvardusi.
Psühholoogid teavad suurepäraselt, et teise inimese käitumist mõjutada on kõige efektiivsem usaldussuhte kaudu. Muidugi võib tulemuse saavutada sundides, hirmutades, jõudu kasutades, kuid see mõju on lühike. Hirmutamine võib tekitada allumist orjahinges, mitte aga vabas inimeses. Hirmuga võib valitseda, mitte aga pälvida austust. Hirm ei sünnita lugupidamist. Hirmu kaudu juhtimine toimis hästi möödunud sajanditel, mitte aga tänapäeval. Vaid usalduse kaudu saab inimest panna vabatahtlikult tegema midagi soovitut.
Kõrgete riigiametnike visiitidel on alati lisaks ametlikele jutuajamistele sümboolne tähendus. Nende kaudu luuakse riikidevahelist usaldust. Visiidiga avaldatakse ka lugupidamist selle riigi suhtes, kuhu tullakse. Isegi siis, kui suhted on sassis. Ma ei unusta tänaseni paavst Johannes Pauluse külaskäigu esimest sammu Eesti pinnal 1993. aastal. Lennukitrepist alla jõudnud laskus ta põlvili ja suudles Eesti pinda. See oli austusavaldus sellele maale ja rahvale.
Mida peaksin tavakodanikuna arvama USA presidendi praegusest visiidist? Ja neist visiitidest, mis oleksid võinud toimuda, kuid mida pole toimunud? Keda kaldun rohkem usaldama, kellest rohkem lugu pidama, mitte kartma? Eks ikka seda, kes tuleb külla. Tuleb naeratusega, mitte hirmutades. Ja see on sügavalt inimlik.