/nginx/o/2012/05/09/1097340t1hefa5.jpg)
Postimehe Moskva kolumnist Jüri Vendik kirjutab, et realistlikumate vaatlejate hinnangul pole viimaste sanktsioonide vahetu mõju Vene majandusele lühiajaliselt suur, ent kõigi asjaolude pikaajaline koosmõju võib samas olla vägagi tõsine.
Jüri Vendik: sanktsioonide mõjust Venemaale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Me olime Jeltsini ajast saadik liiga avatud, ja mida kiiremini me sellest üle saame, seda parem. Sanktsioonid on tõeliselt hea süst välismõjude vastu» – nii rääkis läinud neljapäeval ajakirjanikele Vene parlamendi ülemkoja riigieelarvekomitee esimees Sergei Rjabuhhin.
Selline on Venemaa ametlik seisukoht – et lääne sanktsioonid teevad riigi vaid tugevamaks ja iseseisvamaks. Seda edastavad nii ametiisikud kui ka riigi kontrolli all olevad telekanalid ning seda usub siiralt ka televaataja.
Vene Levada keskuse poolt kuues suurlinnas läbi viidud küsitluse käigus selgus, et 58–61 protsenti nende linnade elanikest ei tee ei sanktsioonidest ega Venemaa rahvusvahelisest isolatsioonist välja. Umbes sama paljud – 57–65 protsenti – arvavad, et sanktsioonid puudutavad vaid kitsast ringkonda ega valmista tõsiseltvõetavaid probleeme lihtrahvale.
Meedia armastatud žanr, tänavaküsitlus, on tavaliselt päris küsitluse profaneerimine, kuid mõnikord annavad need aimu üldisest pildist. Vaadates näiteks BBC ja Vaba Euroopa poolt Moskva tänavatel viimastel päevadel tehtud videointervjuusid, mõistad, et see pilt on tõesti hämmastav. Peaaegu kõik Venemaa justkui kõige harituma ja vabameelsema linna elanikud arvavad näiteks, et Malaisia lennuki tulistasid alla kas ukrainlased või hoopis ameeriklased. Ja et tänu sanktsioonidele saab Venemaa veelgi tugevamaks ning hakkab arendama oma tööstust. Täpselt nagu telekast öeldi.
Telerist öeldakse sanktsioonide kohta veel üht-teist. Esiteks rõhutatakse igati, et need toovad kahju Euroopale endale. Seejuures tsiteeritakse nii Euroopa «kasulikke idioote» ja kinnimakstud Moskva-sõpru kui ka ausaid majanduseksperte, kes mõistagi vaatlevad asja igakülgselt. Kuid neid tsiteeritakse nõnda, et televaatajal jääks mulje, et rumalad Euroopa Liidu poliitikud ei mõista, et kahjustavad oma riikide ja rahvaste huve.
Või siis teine versioon, mis käib eeltoodu juurde ja millest räägib ka Vene välisministeerium: et nõrk Euroopa sõitvat kurikavala USA kiiluvees. Washington aga tahtis algusest peale Ukraina kriisi abil Venemaa ja Euroopa strateegilist partnerlust lõhestada ja neid mõlemaid nõnda nõrgestada. Seik, et nii mõnelgi Euroopa «partneril» on Venemaa sõprade tempudest mõõt lõpuks täis saanud, jääb muidugi välja ütlemata.
Pärast viimaste ELi sanktsioonide kehtestamist suurpankade (Sberbank, VTB, VEB, Gazprombank ja Rosselhozbank) suhtes on Venemaa kommentaatorite toon mõnevõrra muutunud. Eelmisi sanktsioone nad õigusega naeruvääristasid, nüüd aga on asi läinud veidi tõsisemaks, mida tunnistavad nii pangad ise kui ka majanduseksperdid.
Sberbank näiteks on oma avalduses närviliselt öelnud, et sanktsioonid «ohustavad kogu globaalset rahandussüsteemi».
Adekvaatsed iseseisvad majandusanalüütikud aga arvavad, et lühiperspektiivis pole viimaste sanktsioonide mõju Vene majandusele kuigi suur, kuid kõikide asjaolude pikaajaline kumulatiivne mõju võib olla vägagi tõsine.
«Venemaa majanduse kasv on statistilise vea piiril, ja puudusid veel sanktsioonid olukorras, kus meil oleks eluliselt vaja investeeringute maksimaalset intensiivistamist, et pelgalt kasvada,» kirjutas üks neist, Nikolai Kaštšejev, netiväljaandes Slon.ru.
Kuid rahva üldine meeleolu jääb ikka umbes samaks.
Sanktsioonid suurpankade ja -firmade vastu on üsna valuline löök, kuid samas on see «võimalus saada uuel tasemel suuriigiks, iseseisva majandusega, võimalus mitte üksnes naftasektori, aga ka väikese ja keskmise suurusega ettevõtluse arendamiseks,» ütles alles reedel ajakirjanikele Krasnodari kuberner Aleksandr Tkatšjov, keda pole kunagi suureks mõtlejaks peetud.
Ülalmainitud Levada küsitlus oli tehtud enne viimaste sanktsioonide kehtestamist. Mõned Vene võimu kriitikud loodavad, et lihtvenelaste suhtumine Putinisse hakkab tasapisi muutuma mõne kuu pärast, kui nende elusid hakkab vahetult mõjutama seesama kumulatiivne liitmõju.
Ehk siis Vene riigikapitalismi ammu enne Ukraina sündmusi alanud kriis pluss sanktsioonid pluss Venemaa vastusanktsioonid, näiteks Ukraina ja Poola impordi keelustamine, pluss sõja puhtmajanduslik ja psühholoogiline efekt toovad kaasa hindade tõusu, rubla langemise, tarbimis- ja eluasemelaenude järsu kallinemise, sealhulgas ka tagantjärele, jne.
Mõned Venemaa opositsionäärid ennustavad koguni, et siis muutub lõpuks kehtetuks ka oletatav kollektiivse Putini ja Vene valijate omapärane ühiskondlik leping: «poliitilised vabadused stabiilsuse ja heaolu vastu». Et siis aimavat rahvas, et riik on tupikusse viidud, ning hakkavat nõudma juhtkonna või vähemalt poliitilise kursi vahetust.
Liiga roosiline unistus, muidugi, seda mitmel põhjusel.
Esiteks: ülemvõimu sakraalsus Vene teadvuses. Boriss Jeltsinit vihati 1996. aastal kogu südamest, ometigi hääletati valimistel tema poolt (manipulatsioonid toome siinkohal sulgude ette), veelgi rõõmsamalt hääletati aga Jeltsini poolt määratud rahvale tundmatu mantlipärija poolt neli aastat hiljem. Ülemvõimu kandja samastub massiteadvuses riigiga, midagi pole parata.
Teiseks: Vene ühiskonnas tõusnud marurahvusluse, hurraapatriotismi laine. Kõik on vaenlased, kõik tahavad meid hävitada, aga me hoiame ühte ja saame hakkama – lihtne ja mugav maailmapilt. Harjumuspärane ka.
Kolmandaks: telepropaganda mõju.
Ning neljandaks tõsiasi, et FSB, juurdluskomitee ja teised repressiivorganid suruvad usinalt maha kõik «lubamatu» poliitilise tegevuse.
Mõne lääne kommentaatori lootus lõhele Vene eliidi sees on ehk veidi ratsionaalsem, kuid praeguse seisuga tundub ka see ebatõenäoline.
«Aeg on näidanud, et Putini eliit on graniitplaat, mille lõhestamine pole läänemeelsetel jõudumööda [---] Vastus on lihtne – hirm. Ammu enne ametlike sanktsioone Venemaa vastu, ammu enne Krimmi, aimasid võimu juures oleva grupi liikmed, et nende ees on väga lihtne valik: kas olla Putiniga koos või minna vanglasse. Ameerika vanglasse, kõige tõenäolisem,» kirjutas veel aprillis hea vene publitsist Konstantin Gaaze, pidades meeles korruptiivset ringkäendust.
Ning mida tõsisemad sanktsioonid, mida ägedam konfrontatsioon läänega, seda tugevam arvatavasti on see «sõjalaeva meeskonna» tunne: kas upume või pääseme, aga kõik koos igal juhul.
Seega, võimalus, et sanktsioonid ja üldine vastasseis läänega toovad kaasa sisemised positiivsed muutused Venemaal, on praeguse seisuga kaduvväike. Ent see polegi eriti tähtis. Sootuks tähtsam on valmidus rahvusvahelise korra kaitsmiseks Euroopas ning selle korra rikkuja Venemaa majandusliku, poliitilise ja sõjalise võimekuse kitsendamine. Ehk siis vana hea containment.