Sotsioloog Dmitri Gavra on omal ajal osalenud president Jeltsini valimiskampaania tegemises ning ka hiljem Venemaa valitsusele nõu andnud.

FOTO: Erakogu

Peterburi Riikliku Ülikooli professor, poliitilise PRi asjatundja Dmitri Gavra (57) käsitleb usutluses Ukraina ja Krimmi küsimusi Venemaa poolt vaadatuna. Tema hinnangul võivad Venemaa-vastased sanktsioonid kaasa tuua kontrollimatuid tagajärgi. Viimane, mida euroliit vajab, oleks Venemaast poliitilise ebastabiilsuse tõttu uue Jugoslaavia tekitamine, leiab ta. «ELi huvides on Venemaa aeglane, ent stabiilne areng autoritaarsetes tingimustes.»

Üldteada on Venemaa rahva iseloomulik vajadus ainuisikulise ja karmikäelise liidri järele. Millest see tuleneb?

Kordamata stereotüüpe ja triviaalsusi, on oluline mõista Vene ühiskonda läbi selle ajaloo. Kuni 12.–13. sajandini oli Venemaa areng paralleelne lääne omaga, kuid hiljem need teed lahknesid. Suur roll on kindlasti usul ja reformatsioonil. Euroopa ususõjad olid küll ohvriterohked ja verised, kuid nad tõukasid katoliku kirikut moderniseerumise poole. Vene õigeusu kirikul puudus selle järele vajadus ning ta säilis ainuvõimaliku lülina inimliku ja jumaliku vahel. Sellest on mõjutatud ka hilisem poliitiline areng ja selle vaevaline ajakohastumine.
Tööstusrevolutsioon ja kapitalismi teke Euroopas lõid omakorda institutsionaalse traditsiooni, institutsioonidest sai igapäevaelu osa. Venemaal toimus säärane areng aeglaselt ja vaevaliselt. Tulemuseks ongi isikustatud võim ja ustavus sellele. Kui Euroopas on institutsioonid igapäevaelu lahutamatu osa, siis Venemaal on selleks riik ja selle isikustatud esindaja.

Samas jääb mulje, justkui oleks riigi funktsioneerimine ja Putin kaks ise asja. Miks on tavainimene oma riigi suhtes rahulolematu, kuid samas ei pea Putinit kuidagi selle eest vastutavaks?

Ma olen haridusega pisut ära rikutud, mistõttu mul on kohati keeruline mõista tavainimese mõttekäike. Rahvatarkus ütleb, et Vene seaduse karmust kompenseerib selle vähene rakendatavus. Sellest võime järeldada, et institutsioonide tegevust, millega inimesed iga päev kokku puutuvad, ei seostata otseselt presidendi kui persooniga. Pealegi, riik siiski areneb. Võtame kasvõi kohtuvõimu, mis on riigi tähtsaim element. Võrreldes 1990ndatega on siiski toimunud suur areng ning majandusvaidlusi ei lahenda enam president, politsei või gangsterid, nüüd on selleks arbitraažikohus.

Kas Putin on one-man-show või on ta mõjutatav oma lähiringkonna poolt?
Minu isiklik arvamus on, et Putin on pundi liige, aga tal on mõjuvõim ja tugev psüühiline üleolek. Ta esindab inimgruppi, kellel on teatav arusaam heast ja halvast. Putini enda isiklik motivatsioon pole pelgalt raha, ta on mees missiooniga. Missiooniks on taastada Venemaa suursugusus ja võimsus. Ta teeb seda nii, nagu ta oskab. Raha on kindlasti oluline element, kuid Putini peamiseks tõukejõuks on ikkagi väärtused ja ideed.

Kas ta siis laveerib majandusliku kasu ja ideoloogia vahel?
Eksivad need, kes arvavad, et Putin lähtub üksnes võimust ja rahast. Kuigi tema modus operandi ja lähiringkonna iseloom võib jätta sellise mulje, on ta lõppude lõpuks ikkagi isiksus, kes lähtub lõplikes otsustes oma isiklikest arusaamadest.

Vahepeal ringlesid jutud, et Angela Merkel peab seda isiksust reaalsusest kaugenenuks.
Reaalsus on suhteline mõiste. Saksamaa on kahtlemata mõjuvõimas riik, kuid ta pole suurvõim tuumarelvade ja globaalse vastutuse mõttes. Seetõttu on Saksamaa ja Merkeli reaalsus väga teistsugune. Putini reaalsust saab seletada tema hariduse ja õpetajate kaudu. Üldteada tõde ütleb, et luuretöötajale on antud keel suhu selleks, et oma tegelikke kavatsusi peita, mitte selleks, et neid avaldada. Putin pole reaalsusest eemaldunud, lihtsalt tema reaalsus on väga teistsugune.

Lääne meedias on oletatud, et majandussanktsioonid olid Vene valitsuse jaoks planeeritud ja ootuspärane konflikti «kõrvalprodukt», mis võimaldaks Kremlil tõrjuda kasvavat majanduslikku rahulolematust ning põhjendada aeglustuvat majanduskasvu lääneriikide vaenulikkusega.

Ma ei julgeks selles järelduses kindel olla – kui, siis vaid mingi piirini. Loomulikult kasutab valitsus praeguses olukorras seda argumenti ära, kuid ma ei usu, et see oli osa plaanist või veelgi enam, eesmärk omaette. Ilmselgelt oli ootuspärane, et NATO liidrid oma näo säilitamiseks kuidagi reageerivad. Kreml ja selle lähiringkond kindlasti arvestas kalkuleerides ja käike planeerides mitmesuguste võimalustega.

Lääne meedia kujutab Putinit ja tema lähiringkonda üsna üheselt: osavad strateegid ja niiditõmbajad, kes on isegi oma «ettearvamatud» käigud juba aastaid ette ära planeerinud. Seda nii 2008. aasta Guusia konflikti kui ka praeguste Ukraina ja Krimmi sündmuste taustal. Kas tõesti on kõik aastaid ette planeeritud või on Putin lihtsalt osav improvisaator?

Olles ka ise töötanud Venemaa valitsuse nõunikuna ja näinud suure poliitika köögipoolt, leian, et kindel on vaid üks tõde: suured ja keerulised plaanid ei toimi kunagi. Veelgi enam, pikaajalised. Loomulikult mõeldakse välja võimalikke stsenaariume, nende tagajärgi ning kuidas nendele reageerida. Venemaale oli ju teada, et ELi liidrid ootavad Janukovõtšilt koostööleppe allkirjastamist, ning seda meie valitsus loomulikult ei pooldanud. Ilmselt oodati ka rahutusi, kuid Janukovõtšilt eeldati nende mahasurumist ja korra kiiret taastamist.

Niisiis, Vene valitsus nõudis Janukovõtšilt mässu mahasurumist?
Tõenäoliselt. Olukorra säärane eskaleerumine ja Janukovõtši põgenemine polnud kindlasti eesmärk, kuid sellega osati ilmselt arvestada.
Venemaale oleks olnud – ja oleks ilmselt siiani – kasulikum funktsioneeriv riik Janukovõtši võimu all.
Kuid tegelikult oli Krimm juba enne kõnealuseid sündmusi ülejäänud Ukrainale koormav. Keeruline etniline olukord, majanduslik mahajäämus, Vene laevastiku kohalolek, olematu eelarve, suur Vene mõju ... Mõnes mõttes võib öelda, et ilma Krimmita on ülejäänud Ukrainal isegi paremad šansid edasiliikumiseks ja arenguks.

Aga mis saab Ida-Ukrainast?
Minu hinnangul on Vene poolelt see juhtum selleks korraks lõpetatud ning edasine areng sõltub juba Ukraina uuest valitsusest. Venemaa edasine sekkumine tekitaks Kremlile ebaproportsionaalselt palju ebamugavusi ja probleeme lääne poolt ning kiirendaks ülejäänud Ukraina integreerumist EU ja NATOga.
Mida lääne inimene võiks paremini mõista – ja ma tõesti ei mõista, kuidas nad seda ei mõista –, on Venemaa julgeoleku aspekt. NATO strateegilise relvastuse paigutamine Ukrainasse oleks Venemaale tohutu julgeolekuoht. Kurb reaalsus on, et sellistel puhkudel on Ukraina, sealsed elanikud ning ohvrid-tagajärjed lihtsalt väiksed mündid suurte poiste mängus.

Kirjanik Mihhail Šiškin on kirjutanud, et Venemaaga liitudes liitub Krimm politseiriigiga ja sisuliselt jääb kaotajaks. Teie väidate, et Krimm oli juba enne problemaatiline ja mahajäänud piirkond. Miks te arvate, et Krimm ja selle elanikud hoopis võidavad Venemaaga liitumisest?

Pikas perspektiivis on seda loomulikult keeruline hinnata, sest kõik sõltub Venemaa tulevikust. Lähema kolme-nelja aasta jooksul Krimm kindlasti võidab: institutsioonid arenevad, elamistingimused paranevad, sotsiaalne olukord stabiliseerub ning infrastruktuur taastatakse. Krimm saab Vene föderaalreservist paari aastaga rohkem investeeringuid, kui ta Ukraina osana oleks saanud 30 aastaga.
Pisut murettekitav on Krimmi tatarlastega seonduv – nimelt nõuavad nad teatud eeliseid ja õiguste taastamist oma maadele. Minevikus ei olnud Ukraina valitsus võimeline sellist otsust langetama, kuna kardeti, et tagajärjeks on rahvusliku konflikti eskaleerumine tatarlaste ja venelaste vahel. Praegu valmistab Vene Föderatsioon ette seadusi, mis tagaks tatarlastele teatud eelised. Loomulikult kardetakse ka praegu vaenu teket, kuid võrreldes Ukraina valitsusega on Vene keskvõimul palju paremad eeldused pingete kontrolli all hoidmiseks.

Krimmi konflikti tagajärjena võib täheldada Moldova ja Gruusia ning NATO omavahelist lähenemist. Kas see oli Vene valitsuse jaoks ootuspärane tagajärg?

Kindlasti oli.

Seega oli Putin nõus loobuma Gruusiast ja Moldovast Krimmi nimel?

Nii lihtne see ka kahjuks pole. Poliitika on oma loogikaga nagu jõgi, ning tehes poliitilisi otsuseid, valid sa endale paadi, millega sinna jõele minna. Mingil määral võib paat küll alluda su kontrollile, kuid suures pildis lähed sa ikkagi vooluga kaasa. Krimmi annekteerimine oli selles olukorras lihtsalt paat, mis valiti, ning nüüd üritatakse sellega arenevas olukorras tüürida.
Krimmi asjus tehti järsk otsus, lähtudes usaldamatusest lääne vastu. Usaldamatuse taustaks on Venemaa hinnangul NATO poolt rikutud kokkulepped, mille järgi pidi Ida-Saksamaa jääma demilitariseeritud tsooniks ning Poola, Ungari ja Tšehhi alad pidid samuti jääma NATO sõjalisest infrastruktuurist eraldiseisvaks. Pealegi ei pea Putin minevikus Ukrainaga sõlmitud lepinguid relevantseks, kuna need on seotud Ukraina valitsusega, mida tema hinnangul praegu ei eksisteeri.

Ikkagi, kas Moldova ja Gruusia peaksid kartma?

Olen üsna kindel, et mitte.

Kas Baltikum peaks kartma?
Baltikum? Never. Vaadake, poliitilises psühholoogias kasutatakse sellist terminit nagu «fantoomvalu». See tähendab, et sul justkui valutaks sõrm, mis on juba ammu otsast ära lõigatud. Probleemi või ohtu enam ei eksisteeri, kuid taju sellest on säilinud.

Aga venekeelsed vähemused Balti riikides? Neid võiks ju Krimmi, Abhaasia või Osseetia näidetel võtta kui julgeolekuriski?

Mina nendes vähemustes ohtu ei näeks. Isegi kindla kodakondsuseta vene vähemus tahab äärmisel juhul hoida mingit teatavat etnilist pinget lihtsalt selleks, et tagada oma õiguste kaitse ning saada rohkem riigi tuge oma tegemistele. Kuid kahtlemata ei ole nende inimeste eesmärk olla Venemaa osa.
Mis puudutab Venemaad, siis Vene teadvuses ei ole Baltikum enam fantoomvalu – meie inimestele on selge, et need riigid on läinud oma teed ja elavad nüüd teistsuguses keskkonnas. Kui rääkida veel Venemaa avalikust arvamusest, siis mõistetakse, et poliitilised suhted Balti riikide ja Kremli vahel pole soojad ja paljuski ollakse eri meelt, kuid samas ei nähta Balti riike enam vaenlastena.
Poliitika riikide vahel on küll vaenulik, kuid Baltikum pole enam «vaenlane» või «võõras». Siinkohal tasub Eestit teistest enam esile tõsta. Ainuüksi oma isiklikest kogemustest tean, et kui otsitakse kohta, kuhu autoga mõneks päevas puhkama sõita, siis esimene idee on Eesti, samas Lätit nähakse harvem võimalusena. Miks? Läti poolt tunnetatakse siiani teatud vaenulikkust ja negatiivsust, kuid Eestit nähakse progressiivse ja avatud ühiskonnana, mis on oma mentaliteedis edasi liikunud.

Seega võib öelda, et harilik venelane eemaldub oma seisukohtades valitsustevahelise poliitika tasandist?

Just. Ärge saage valesti aru, Eesti on ja saab alati olema kui «teine» riik, aga mitte «võõras» või «vaenulik» riik. Osaliselt seetõttu, et vaatamata rahvusriiklikule olemusele ei nähta eestlasi, Eestit või selle valitsust vaenulikuna oma vähemuste suhtes. Samuti ei tunnetata vaenu või võõristuse tekitamist ei kodanike ega valitsuse tasandil. Lihtsustatult öeldes tunneb vene tavainimene, et Eesti on saanud üle oma eelarvamustest venekeelsete elanike ja külaliste suhtes. Samuti on Vene eliidil väga suur lugupidamine Eesti suhtes. Hoolimata samast stardipositsioonist on 23 aastaga suudetud üles ehitada toimiv ja nüüdisaegne riik. Me ei räägi siinkohal poliitikast, räägime riigiaparaadi efektiivsusest ja e-riigist, mis on eeskujuks demokraatlikele riikidele mitte ainult siin piirkonnas, vaid terves maailmas. Ja see lugupidamine ulatub ka ladvikusse.

Lääne väljakuulutatud sanktsioonid tundusid Putinile ja ta lähikondsetele kui hane selga vesi. Kuidas peaks lääneriigid käituma?

Mina siinkohal isegi ei vaatleks läänt kui ühtset tervikut. USA on globaalne mängur, kellel on Venemaad vaja, siit ka põhjus miks sanktsioone ei rakendata näiteks Rosoboroneksportile, Venemaa peamisele relvaeksportijale. USA sanktsioonide roll ja sisu on kantud vajadusest säilitada oma nägu.
EL peaks mõistma, et igasugused sanktsioonid võivad tekitada komplikatsioone, mis võivad olla kontrollimatud. Viimane, mida EL vajab, on see, et Venemaad tabaks Jugoslaavia saatus, tekiks poliitiline ebastabiilsus. ELi huvides on Venemaa aeglane, ent stabiilne areng autoritaarsetes tingimustes. Kiire ja liberaalne moderniseerimine on siinkohal ilmselgelt ulmeline lootus. Viimane asi, mida lääs tahab, on muutuda vene rahva silmis vaenlaseks ja võimaldada äärmuslikel konservatiividel luua Venemaast pilt kui sissepiiratud kindlusest ja külvata seeläbi rahva seas hirmu.
Sanktsioonid peaksid olema tööriistaks, et toetada arengut nii Venemaal kui ka selle ümbruses. Samamoodi on tähtis vältida olukorda, kus Ukrainat tabaks kodusõda ja see muutuks tapalavaks, kus lääne ja ida huvide põrkumine väljenduks eri vaenupoolte toetamises. Sanktsioonid peaks säilitama kõigi osaliste näod. Praegune olukord pole enam see, mis ta oli mõned kuud tagasi, ja see on fakt. Pole mõtet kasutada sanktsioone endise olukorra taastamiseks – mäng on muutunud ning nüüd peavad mõlemad pooled leidma uued mängureeglid ja kohanema. Tuleb jätkata mängu, mitte vaielda eelmise mängu reeglite üle.

Kuidas peaks poliitiliselt laetud hetkeolukorras käituma näiteks Baltimaade, Poola ja teiste Kesk- ning Ida-Euroopa riikide liidrid? Milliseid signaale peaks nad andma oma rahvale, maailmale ja Venemaale?

Alustuseks võin öelda, mida kindlasti mitte teha: ei tasu külvata hirmu Venemaa ees ning rakendada seda oma sisepoliitilise vankri ette. Lühiajaliselt võivad juhtivad poliitikud sest kasu lõigata, kuid pikemas perspektiivis ja laiemalt on ainul üks konstant ning tõsiasi, mida me ei saa muuta – geograafia. Ei saa võtta Eestit ja tõsta teda Lõuna-Ameerikasse. Pikaajaliste suhete seisukohast maksaks praegune vaenu õhutamine tulevikus ühel või teisel moel kätte.
Mis puudutab laiemat, rahvusvahelist konteksti, siis ma arvan, et oluline on näidata ühtset Euroopat. Ei tasu trügida esirinda bravuursete loosungitega ning teha end nähtavaks radikalismi ja ülevoolava kriitilisusega.

Kas Venemaa tavainimene on praegu tuleviku suhtes optimistlik?

Ei ütleks, et üleliia optimistlik. Krimmis toimunu ja selle tagajärjed, nagu näiteks sanktsioonid ja rubla kursi langus, on paljude jaoks olnud märk sellest, et Venemaa ei ole globaalses mastaabis endiselt konkurentsivõimeline. Seega on Krimmi kriis väga heaks mõtteaineks, kuidas tugevdada Vene majandust, toota rohkem kvalifitseeritud tööjõudu ja luua rohkem võimalusi eraettevõtluses. Seega, lääne sanktsioonid toovad meile probleeme. Kuid me saame nendest probleemidest üle ja need motiveerivad meid parandama oma süsteemi ja kindlustama riigi paremat toimimist tulevikus.

Kas venelased tervitavad Krimmi Venemaa osana?

Diskursused on erinevad. Tavainimene tervitab väga. Eliit üldiselt toetab Krimmi liitmist Venemaaga, kuid näeb selles paratamatult pikaajalisi ja koormavaid kohustusi.

Vootele Päi on TÜ rahvusvaheliste suhete magistrant.

----

Dmitri Gavra (57)

- Peterburi Riikliku Ülikooli ajakirjandusteaduskonna avalike suhete kateedri juhataja. Professor, sotsioloogiadoktor.

- Vene Föderatsiooni valitsuspreemia laureaat trükiajakirjanduse valdkonnas 2008. aastal.

- Uurimisprojekti «Riigi väline kuvand globaalses inforuumis» juht.

- Professionaalne ja teaduslik huvisfäär: avalikud suhted, kommunikatsioonitehnoloogia, suurfirmade kuvandi loomine, poliitiline ja riiklik suhtekorraldus, kommunikatsiooniteooria jt.

Allikas: http://jf.spbu.ru/