N, 9.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Olev Remsu: Krimm kui vahend

Olev Remsu
, kirjanik
Olev Remsu: Krimm kui vahend
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: afp/ap/reuters/sipa/scanpix

Pärast Moskva olümpiamänge keerati kõik kruvid kinni, nii et ühiskond ägises paines. See, mille on korraldanud Vladimir Putin pärast Sotši mänge, šokeerib aga veel rohkem. Brežnevi ajal oldi koguni ausamad, korraldati olümpiahartaga totaalselt vastuolus olev aktsioon (Afganistani rünne) enne mänge, nõnda et protestijad said boikoteerida.

Ent Putin pakkus Sotšis pompoosset külalislahkust kogu maailmale, võõrustas sõbralikult riigijuhte, kes mänge külastasid, Rahvusvahelist Olümpiakomiteed, selle presidenti ning kogu sportlaskonda, atleete ja nende abilisi. Ja alles siis andis käsu lasta käiku plaan X. Putin tegi olümpiast kamuflaažiürituse, seda nimetatakse sõjakavaluseks ja kindlasti pälvib see siin-seal imetluse. Ei ole ju kahtlust, et tegevuskavad Krimmi ja kogu Ukraina jaoks olid ammu-ammu kindralstaabis ja luurevalitsustes valmis ning õppustel läbi proovitud, ootasid, millal kõrgem ülemjuhataja annab komando.

Ometi võime tõdeda sedagi, et jooksvate sündmuste kulg ja areng on absoluutselt ennustamatu. Teine tõdemus olgu – poliitikas ei eksisteeri riikide vendlust. Etniliselt, kultuuriliselt ja keeleliselt lähedased rahvused sõdivad teineteisega ehk vihasemaltki kui üksteisest mõnevõrra kaugemal asuvad riigid ja natsioonid. Siin hakkab toimima fenomen – kui sa oled minu moodi, siis pead sa seda absoluutselt olema, miks sa väheke erined? Meenutagem slaavlaste hiljutisi sõdu Balkanil.

Nüüd võib Venemaal kuulda ja lugeda, et ukraina rahvust, keelt ja kultuuri pole olemaski, eksisteerib vaid mingi kohalik, hohollide väikevene murre, mida kirjaoskajad inimesed ei pruugi. Ja riik ise on ebaseaduslik juhus.

Praegu voogavad Venemaa linnades demonstratsioonid Putini isiku ja poliitika toetuseks, tooniandvad tegelased saadavad presidendile ohtrasti truualamlikke kiidukirju. Kõik see meenutab 1914. aasta suve, mil rahvas juubeldas (Esimesse maailma)sõtta astumise puhul. Kolme aasta pärast oli hiigelimpeerium rusudeks varisenud. Ja seestpoolt!

Huvitav, kui palju on neis toetusavaldustes Putinile variserlikkust ning kui paljud inimesed usuvad tõepoolest, et Ukrainas on võimul fašistid-banderalased-petljuralased, kes kiusavad venelasi taga? Et Krimmis ei ole Vene vägesid? Usuvad neid ja teisi jahmatavalt kohmakaid valesid, mis teevad lihtsalt häbi polkovnikutele Vene desinformatsioonikeskustes. Välismaal ei võta neid keegi tõsiselt, ent väljamõeldised ei olegi sinna suunatud.

Dostojevski ütles kunagi, kui tal oleks valida tõe ja Kristuse vahel, valiks ta ilmtingimata Kristuse. Kui me asendaksime sõna Kristus sõnaga müüt, siis on see tõdemus kahtlematult igati kehtiv. Vene müüt peab venelasi valitud rahvuseks, keda maailma ei tunnusta ja kellele pidevalt liiga tehakse. Ja täna teeb seda Ameerika, samuti need, kes tolle põrgulisega läbi käivad. Ameerikaga norimine teeb meist idanaabri hinge suureks, sütitab lootuse, et 1991. aastal kaotsi läinud alad saadakse tagasi.

Krimm on muidugi paradiisisarnane tükk, eriti lõunarannik. Sellesse on olnud kiindunud helleenid ja vanad roomlased, Põhja-Itaalia linnriigid, seega meie tsivilisatsiooni alustalad. Aga samuti tšingiidid, Bütsantsi keisrid ja Ottomani beid, tsaariülikud, juhtbolševikud ning natsid ja rumeenlased. Sealt läks läbi Siiditee üks haru, sinna pudenes siidi, portselani ja ehtsat teed.

1861. aastal suundusid jalgsi Krimmi ka eestlased, et sealsetel stepialadel hõivata väljasaadetud tatarlastest mahajäetud põllumaa. Kui Stalin krimmitatarlased ja teised põlised krimlased 1944. aastal lõplikult küüditas, saadeti sinna sunniviisiliselt inimesi peamiselt tihedasti asustatud Gorki oblastist, kes asusid elama tühjaks jäänud majadesse. Operatsioon oli tehtud nii, et ühed külvasid, uustulnukad lõikasid vilja.

Olgu pealegi paradiis, siiski julgeksin ma oletada, et käimasoleva hüsteerilise kampaania eesmärk ei ole ainult Krimmi tagasisaamine ning Ukraina karistamine. Ma usun, et Vene presidenti tiivustab ja kohustab mõneti kunagi antud vanne.

Mina, Putin, Vladimir Vladimirovitš, astudes NSV Liidu Riikliku Julgeolekukomitee töötajate auväärsetesse ridadesse, tõotan pühalikult oma seltsimeeste ning võitluses kommunismivaenlaste vastu langenud tšekistide au juures kanda väärikalt tšekisti kõrget nime, olla valvas, distsiplineeritud ja vapper sõjamees, ennastsalgavalt kaitsta Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei ja Nõukogude Liidu huvisid, võidelda väsimatult imperialistlike luurete riugaste vastu, hoida kõrgel Tšekaa-NKVD-KGB kuulsusrikkaid võitlustraditsioone. Tabagu mind karm karistus, kui ma oma tõotust rikun.

Praegu on Venemaa seis kehva. Majandus kiratseb, karta on, et kildagaasi tootmise kasv maailmas lööb jalalt alt kütuse­ekspordil, riigi peamisel tuluallikal. Hiina võib hakata soovima pooleteise miljoni ruutkilomeetri suurust ala, mille Venemaa XIX sajandil hõivas. Kõik teised tükid on Hiina toonastelt anastajatelt tagasi saanud, ainult oma põhjaterritooriume mitte. Rahvaarv Venemaal aina kahaneb, samas suureneb üldise kahanemise sees kiiresti moslemite hulk.

Ja peamine – puudub idee, kõrge aade. Tundub, et just seda tahab Putin sisendada.

Venemaa on aina sõdinud ja sõdinud, Vene identiteet seisneb laienemises ja suurriikluses, pikas Vene ajaloos leidub vaid üks keiser (Aleksander III, troonil 1881–1894), kelle ajal ei tungitud mitte kellelegi kallale. Au ja kuulsuse on aga Venemaal pälvinud isevalitsejad, kes on riigiga liitnud kõige suuremaid alasid – Ivan Groznõi, Peeter Suur ja Katariina Suur, Stalin.

Miks mitte kuuluda sellesse ülevasse ritta?

Siiamaani on Putin kaunis osavasti doseerinud karmust ja sallivust, liikudes siiski kogu aeg järjest totalitaarsema ühiskonna kehtestamise suunas. Paistab, et Putin on nüüdseks asja lõplikult ära otsustanud ja laseb teadlikult käiku varjamatu šovinismiideoloogia. Valgustatud ainuvalitseja idee, vaat see paelub inimesi! Sõnadega veenab aga vähe. Ainult teod viivad sihile. Kõige etemalt veel sõda. Ja siit peaksimegi otsima põhjust, miks Krimm on okupeeritud, miks Ukraina idapiiril toimuvad manöövrid.

Tuumaajastul päris suure sõjaga ei riski, ent konventsionaalsuse sõjas ei võida relvad, vaid vaim. Ja viimane on kahtlemata ukrainlaste poolel, kuna nemad teavad, et neile tehakse ülekohut. Sama usuvad venelasedki, kuid mulle näib, et nende veendumus on kasinam.

Pärissõja asemel on Putinil kasutada Stalini impeeriumi poolt äraproovitud strateegia – külm sõda. Seda enam, et see vastab suuresti osa rahva ootustele.

Panslavism ja läänedemokraatia on kindlasti vastandid. Paljud mõtlevad, et mis me lipitseme selle kõlblusetu ja kasuahne lääne ees, meil on oma Vene isepära, ligimesearmastus ning halastuse ja andestuse ideaalid, eriline patriotism ning võimule kollektiivse allumise moraal. Ei ole tähtis, kas seesugused omadused on tõega olemas, peaasi et neisse usutakse.

Diktatuuriloogika nõuab aina suuremat ja suuremat võimu koondumist diktaatori kätte. Viimaks ei tohi jääda ainukestki (avalikult) isemõtlejat, meediakanalit, kus too rahvavaenlane end väljendada saaks. Praegu koostatakse Venemaal reeturite nimekirju. Tulevik läheb samas suunas. Alul on repressioonid pehmemad, opositsioonimeelsemad saadetakse riigist välja või emigreeruvad ise, alles seejärel algavad vahistamised ja kõik muu. Ikka bolševike käekirja järgi. Ja kahtlemata leiab see juubeldava rahvahulga palava heakskiidu, jääb ainult küsimuseks, kui palju on selles silmakirjalikkust.

Šovinism on ainuke vaimne jõud, mis masse nakatab, šovinismiuimas lepitakse ka vaesuse ja tehnilise mahajäämusega, peaasi et võib tunda end valitud rahvana. Ja ainult diktatuuritingimustes saab panna piiri ka Venemaa islamiseerumisele.

Propagandasõda käib äge, kõikidesse uudistesse tuleb suhtuda kahtlemisi, igalt poolt peab otsima teadlikku desinformatsiooni, mis eetrisse, internetti ja lehepindadele paisatud sihilikult rahva eksitamiseks, tema enda poole meelitamiseks. Usaldada võib üksnes fakte, mis on pärit mitmest, soovitavalt vastaspooli esindavaist allikaist.

Olgu ülejäänud infoga kuidas tahes, ent üks on kindel – homme, 16. märtsil korraldab Krimmis võimu haaranud venemeelne klikk tsirkuse, mida nimetatakse valimisteks.

Ennustamine on ohtlik töö. Siiski söandaksin pakkuda mõningaid arve. Avalikkusele teatatakse, et valimistest võttis osa 70 protsenti valimisealisest elanikkonnast, 90 protsenti oli Krimmi Venemaaga liitumise poolt. Putin ise on hoiatanud – ärge pilli lõhki puhuge! Eks näis.

Veel kaldun ma arvama, et Krimmi lõplikku juriidilist liidendamist Venemaa külge ei tule. Poolsaar saab praktiliselt piiramatu autonoomia, seal on oma sõjavägi, sise- ja välispoliitika, kõik Moskva meelevalla all, oma raha (Vene rublad). Ent kaardil peavad kohalikudki Krimmi värvima sama tooni, mis on Ukrainalgi. Teatavasti on kolonistid alati kangema jonniga kui emamaalased ning neid peab kuidagi vaos hoidma.

Lõputule ootamisele seadmisega seda tehaksegi. Läänele aga saab näidata – Ukraina terviklikkus on säilitatud, Krimm oli enne autonoomne vabariik Ukraina koosseisus ning on selleks jäänud tänaseni. Putin näitab, et ta on parem, näe, taheti meie alla tulla, me ei võtnud vastu. Venemaalased joovastuvad – Putin võitis oma kolmanda sõja! Krimmist saab midagi Teise maailmasõja järgse Ida-Saksamaa taolist, võimas vahend lääne manipuleerimiseks uues, juba puhkenud külmas sõjas.

Uuest külmast sõjast võidab Putini Venemaa rohkem ja kaotab vähem kui lääs, kus valitseb pragmaatika ning loetakse hoolega kulutusi. Venemaa aga tõuseb taas üliriikide hulka, kuna rohkem kaalu saavad meeletud relvakuhjatised, mis on riigil olemas. Sisepoliitiliselt oleks võidetud kõik opositsionäärid ja rivaalid, ruumi diktaatori kõrval jääb ainult lipitsejatele.

Märksõnad
Tagasi üles