Eerik-Niiles Kross.

FOTO: Peeter Langovits

Eesti piiride taga ei ole praegusega võrreldavat sõjalist eskalatsiooni olnud 1991. aastast saadik, kirjutab Eerik Niiles Kross (IRL). Eesti on kahvlis, sest strateegiliselt võib meile saada saatuslikuks, kui lääs Ukraina olukorras jõuliselt ja kiiresti ei reageeri. Taktikaliselt võib meile saada saatuslikuks, kui lääs seda teeb.

Mulle on erinevates konfliktikolletes alatasa õpetatud, et «kui sulle tundub, et sul on turvaline, siis see ei tähenda, et sul on turvaline». Ja samuti, et «alati on vaja oma turvalisuses olukorrast võimalikult palju teada ja alati on vaja jääda rahulikuks».

Sõjaliste ohtude tõsidust ja akuutsust hinnatakse eri näitajate ehk nn «punaste lippude» kaudu, mis igaüks eraldi ei pruugi ohu indikaator olla. Ohu tase tõuseb seda suuremaks, mida rohkem «punaseid lippe» ilmub. Riigid kasutavad ohutunnuste määramisel eri süsteeme, mis sõltuvad riikide tehnilisest võimekusest, ajaloolisest kogemusest, väljaõppe tasemest, poliitilisest olukorrast jne. Näiteks Eestil puudub sõjaline satelliitvaatlusvõimekus ja siin loodetakse NATO abile. Samas on Eestil geograafilise läheduse tõttu reaalse vastasega võimalik näha, kasvõi pikksilmaga, ja kinni püüda signaale, mis Brüsselisse või Washingtoni ei pruugi paista.

Ma ei tea, mida Eesti ametlikud struktuurid täna «näevad» ja milliseks on hinnatud ohu tase Eestile seoses Venemaa sissetungiga Ukrainasse. Ent juba selline sissetung iseenesest peaks panema kõik ohukellad helisema. Sel taustal on küll paanika ärahoidmise vaatenurgast arusaadav peaminister Ansipi eilne avaldus, et Eestit «mitte mingisugune sõjaline oht ei ähvarda ja eestlastel pole muretsemiseks põhjust», ent ei saa sellega kahjuks nõustuda. Eestlastel on põhjust just täna olla võimalikult täpselt kursis meie olukorraga.

Annan Eesti praegusele julgeolekuolukorrale hinnangu avalike allikate põhjal. Eeldan, et valitsusel on täpsem informatsioon ning rahva rahustamise kõrval tegeldakse ka adekvaatsete meetmete rakendamisega.

Sõjalise ohu mõned põhiindikaatorid on järgmised: võimaliku vastase vägede rutiiniväline liikumine meie piiride läheduses, vägede lisandumine piiri lähedusse, lennuväe õppe või muude lendude sagenemine piiri läheduses, õhuruumi rikkumiste sagenemine, laevastiku mitterutiinne liikumine territoriaalmere läheduses, sõjalise kommunikatsiooni (raadio jne) sagenemine ja tavapärasest erineva graafikuga kommunikatsioon, negatiivne ja kallutatud infovoog naaberriigi meedias Eesti kohta, ametliku retoorika järsk teravnemine Eesti ja tema liitlaste suunas, riiklikult suunatud sotsiaalmeedia aktiviseerumine. Indikaatoreid on muidugi märksa enam, ent paljude ilmnemist ei ole võimalik avalikest allikatest jälgida.

Viimastel nädalatel peaksid olema peaaegu kõik ülalnimetatud «punased lipud» Eesti kaitseplaneerijate ekraanidel püsti hüpanud.

Mäletame veel ehk, et 24. veebruaril, vahetult enne kaitseväe paraadi, rikkus Vene luurelennuk Eesti õhuruumi ja selle identifitseerimiseks pidid ülesannet täitma Eesti õhuruumi turvavad NATO hävitajad. Üksikuna on see küll ebameeldiv, ent siiski suhteliselt ebaoluline intsident.

Ent 27. veebruaril võisime isegi Eesti meediast lugeda, et päev varem andis president Putin käsu alustada Venemaa «lääne- ja keskosa vägede» ootamatut «lahingkontrolli». «Lääneosa» all tuleb mõista Venemaa Lääne sõjaväeringkonna ehk meie piiride taguse ringkonna kõiki väeliike. Lääne sõjaväeringkonna staap asub Peterburis. Selle alluvusse kuulub ka Balti mere laevastik peakorteriga Kaliningradis ning Põhjamere laevastik, samuti hulk lennuväge.

27. veebruaril saime avalikest allikatest teada, et Vene Lääne sõjaväeringkonna ligi 100 lennukit ja 120 lahingkopterit paigutuvad «lahingkontrolliks» ümber operatiivlennuväljadele, ehk siis lennuväljadele, mida kasutatakse sõjaliste operatsioonide ajal. Samal ajal alustas liikumist ja ümber grupeerumist 880 tanki ja 1200 ühikut «muud sõjatehnikat». Viimane peaks tähendama soomukeid, iseliikuvaid suurtükke ja muud rasketehnikat. Võrdluseks meenutame, et Gruusia sõjas osales 150 vene tanki.

Samuti on veebruari viimastel päevadel Venemaa «suurendanud ootamatu vägede kontrolli käigus oma kohalolekut Läänemerel ja Barentsi merel», Interfaxi teatel on ühtekokku 80 lahingulaeva, allveelaeva ning varustuslaeva sadamatest lahkunud ning asunud täitma neile antud ülesandeid. Formeeriti mitu laevarühma, Muuhulgas harjutavad laevad õhutõrjet ning allveelaevade tõrjumist. Seevastu sõjalaevastiku rannakaitse üksused harjutavad dessanditõrjet.

Kindral Laaneots ütles nende uudiste ilmumisel, et «see on nüüd jõudemonstratsioon nii Ukrainale kui ka NATO-le, Euroopa Liidule ning USA-le» ja et ««Venemaa tahab näidata, et on võimeline midagi tegema, kui asi halvaks läheb.» Meenutame, et vähemalt sama mastaapsed «lahingkontrollid» algasid ka Venemaa strateegilisel «kesksuunal» ehk seal, kust on tänaseks oodata sissetungi Ukrainasse. Laaneots ütles aga ka: «Ma olen ka kindel selles, et midagi ei juhtu». «Midagi» on siiski juba juhtunud. Venemaa on viinud Krimmi umbes brigaadi jagu õhudessantvägesid ja soomukeid ja saanud loa «kasutada» sõjaväge kogu Ukraina territooriumil. Kui teha «punaste lippude» analüüs Ukraina kohta, siis tuleb tõdeda, et väga palju märke on Ida-Ukraina okupeerimise ettevalmistamisest. Levib ka teateid vene blogides, mis näivad kinnitavat, et Eesti piiri lähedusse on toodud juurde umbes diviisi jagu ehk umbes 10 000 mehe jagu vägesid.

Lisame siia, et vene ukrainavastases propagandas on viimase paari kuu jooksul visalt üleval hoitud väiteid, et «Balti riigid», ka Eesti eraldi on välja õpetanud «terroriste» või «Maidani võitlejaid», rääkimata USA ja NATO riikide süüdistamisest «Maidani relvastamises». Näiteks 6. veebruaril väitis Putini nõunik, et USA on rikkunud 1994. aasta lepingut ja sekkunud Ukraina siseasjadesse, «relvastades ekstremistid». Paari päeva eest esitas üks Europarlamendi saadik Brüsselis väite, et Eesti organisatsiooni «Erna» kaudu toimus Ukraina opositsiooni «võitlejate indoktrineerimine».

Ühesõnaga, tuleb tunnistada, et enam-vähem kõik avalikest allikatest tuvastatavad otsese sõjalise ohu järsu tõusu «punased lipud» on püsti.

Sõjalise ja üldse igasuguse julgeolekuohu tõsiduse hindamisel tuleb arvestada kahte põhilist faktorit. Tuleb vastata küsimustele, kas ohustaja on a) võimeline ja b) kavatseb ohu realiseerida. Maakeeles öeldes, kas vastane suudab ja kas vastane tahab meid rünnata. Kui vastus mõlemale küsimusele on jah, siis on oht tõsine. Täna on Venemaa oluliselt suurendanud ja aktiveerinud oma võimekust Eesti vastu midagi kiiresti ette võtta. Laaneots oli nädal tagasi kindel, et Venemaa ei kavatse «midagi» teha, ehk et kavatsus puudub ja seega puudub ka otsene oht. Praegu on Venemaa Ukrainas näitamas, et sel suunal on tal lisaks võimekusele ka kindel kavatsus ja oht on realiseerunud.

Sellest ei saa järeldada, et Venemaal on sama kavatsus ka Eesti suunal. Ent kindlasti ei saa ka järeldada, et tal sellist kavatsust pole.

Ma usun, et Laaneotsal on õigus, kui ta ütleb, et Venemaa «näitab musklit NATO-le, Euroopa Liidule ja USA-le». Praegu võiks Venemaa käitumist hinnata kui USA-vastast heidutust: kui teie tihkate midagi teha Ukraina suunal, näiteks Mustal merel (Vahemeres on USA 6. laevastik), siis arvestage, et me oleme Läänemerel ja teie üsna tillukese NATO liitlase Eesti piiride taga valmis. Ja me ei tee nalja.

Eesti on seega üsna keerulises julgeolekukahvlis. Ühest küljest tuleb igal juhul vältida Venemaa otsest provotseerimist. Venemaa on agressiivne, ärritunud ja ettearvamatum kui iial viimase 20 aasta jooksul. Teisest küljest on meile üliolulised NATO ja lääne põhimõttekindlad seisukohad, Ukraina okupeerimise hukkamõist ning tagasipööramine. Strateegiliselt võib meile saada saatuslikuks, kui lääs Ukraina olukorras jõuliselt ja kiiresti ei reageeri. Taktikaliselt võib meile saada saatuslikuks, kui Lääs seda teeb.

Hindan, et «suures pildis» Venemaa praegu ähvardab NATOt, eelkõige USAd Eesti ja ehk Balti riikide kaudu. Venemaa sõnum on, et kui NATO kavatseb teha Ukraina suunal «rumalusi», siis võib tal tulla probleeme oma väikese liitlase kaitsmisega. Kuna Läti ja Leedu on viimastel nädalal olnud oma retoorikas märksa jõulisem kui Eesti, siis eeldatavasti meie lõunanaabrid tajuvad seda ohtu vähem või on valinud otsustavama taktika ohu tõrjumisel.

Kui see pole olukord, mille üle peaks muret tundma, siis mis on? Eesti piiride taga ei ole praegusega võrreldavat sõjalist eskalatsiooni olnud 1991. aastast saadik. 1991. aastast saadik ei ole olnud ka Venemaa seesugust sõjalist agressiivsust Euroopa suunal. Eesti on täna lahutamatu osa suures strateegilises vastasseisus ja võib sündmuste eskalatsiooni korral sattuda väga tõsisesse olukorda vaatamata sellele, et Krimm tundub olevat meist kaugel.

Eesti valitsusel on üsna kindlasti kõik ülalkirjeldatu teada. Arvatavasti veel nii mõndagi, mida me ei tea. Loomulikult on valitsuse esmane ülesanne säilitada rahu ja teha kõik, et Eesti täidaks oma rolli omaenda julgeolekuhuvide kaitsmisel NATOs ja Ukrainas. Olla tuleb väljas nii oma otseste huvide kui NATO huvide eest. Valitsuse ülikeeruline ülesanne on seda teha nii, et Venemaa võimekus siinkandis «midagi teha» ei pöördu kavatsuseks ja selle teostamiseks.