Sulev Valner.

FOTO: PP

Üks müüte omavalitsuste reformi kohta on, et tegu on küll riigimehelikult vaadates vajaliku, aga rahva seas kohutavalt ebapopulaarse teemaga, mistõttu poliitikud ei julge sellega tegeleda.

See võis olla tõsi aastaid tagasi, näiteks siis, kui peaminister Mart Laar ja siseminister Tarmo Loodus aastal 2001 samalaadset reformi üritasid. Aga kõik viimase aja küsitlused kinnitavad, et omavalitsuste ühinemise toetajaid on nüüd selgelt rohkem kui veendunud vastaseid.

Värske kinnituse andis Keila linna ja valla elanike arvamuse uuring kahe piirkonna liitumise kohta, mille tegi Keila valla tellimusel uuringufirma Faktum-Ariko. Selgus, et üle poole (53 protsenti) on ühinemise poolt, 17 protsenti on ühinemise vastu ning 30 protsenti ei oska praegu selle kasulikkuse või kasutuse kohta midagi kindlat öelda.

Kui küsiti, milles nähakse võimaliku ühinemise tulu, uskus kolmveerand vastanutest liikluse paremasse korraldusse ühises omavalitsuses. Samuti usub üle 70 protsendi inimesi, et kooli- ja lasteaiavõrgu arendamiseks on siis paremad võimalused ning omavalitsuse halduskulud vähenevad.

Ühinemisega seotud ohte nähti selles, et äärealad jäävad keskustest veel kaugemale ning neid ja nende muresid märgatakse veel vähem. Ka kardeti, et tekivad igasugused segadused valitsemises, sh võimuvõitlused, ametnike koondamised jne.

See Keila kandis värskelt saadud tulemus kattub kahe uuringu tulemustega, mille möödunud aastal tegi regionaalministri tellimusel Turu-uuringute AS. Küsimusele «Kuidas suhtute kavandatavasse haldusreformi?» vastas nii 2013. aasta kevadel kui sügisel üle-eestilisest valimist umbes pool, et toetab või pigem toetab, ligikaudu veerand oli kindlalt või pigem vastu ja umbes veerand ei osanud seisukohta võtta.

Jättes välja need, kes midagi ei arva, võib öelda, et reformi pooldajaid on Eesti elanike seas umbes kaks korda enam kui vastaseid. Kuidas see saab nii olla, kui ometigi paljud sel teemal avalikult sõna võtjad on ägedalt reformi vastu?

Toon paralleeli umbes kümne aasta tagusest vaidlusest, kas Eestil tasub ühineda Euroopa Liiduga. Ka siis oli väga häälekaid vastaseid, kes suutsid luua tunde, et võib-olla tõesti on see ühinemine rahva seas ebapopulaarne. Lõpuks tuli referendumil ikkagi väga selge toetus ning praegu ei kujuta vist keegi ettegi Eestit väljaspool Euroopa Liitu, praeguse Gruusia või Ukraina staatusega võrreldavas olukorras.

Muidugi ei saa uuringutulemustest välja lugeda, et kõik inimesed on valmis toetama ükskõik millist omavalitsuste reformi. Aga vähemasti näitavad küsitluste tulemused, et inimesed üle Eesti on valmis seda tõsiselt arutama ja edasi liikuma, mitte takerduma eelkõige mõnede väga häälekate omavalitsusjuhtide toidetud müüti, et ärge üldse tulge mingist omavalitsuste ühinemisest rääkimagi, sest mitte keegi ei taha nagunii mitte midagi selles vallas muuta.

Praegu regionaalministri välja pakutud tõmbekeskustepõhine reformikava annab hea võimaluse sel teemal kaasa mõelda ja kaasa rääkida. Ning kellel on häid, põhjendatud ettepanekuid, kuidas seda asja veel paremini teha, pakkuge need arutamiseks välja.