Ülemöödunud sajandi keskpaiga raudteebuumi haripunktis arutles keegi härra Simiot Bordeaux’ lehes selle üle, kas kavandataval Pariisi-Madridi liinil võiks olla tema kodulinnas lünk. Monsieur Simiot’ vastus oli jaatav; säärane raudteevaba tsoon oleks kohalikele lodjameestele, pakikandjatele ja hotelliomanikele kindlasti kasulik. Tema loogika on praegugi veatu.
«Ent kui Bordeaux’l on õigus liinilüngast kasu saada, ja säärane kasu on ka laiema avalikkuse huvides, siis peaksid ka Agnouleme, Poitiers, Tours, Orleans ja üldse kõik sellised vahepealsed paigad nagu Ruffec, Chatellerault jne avalikkuse ja rahvusliku tööstuse huvides samuti tühikuid nõudma,» arendas Bordeaux’ patrioodi mõttekäiku edasi majandusteadlane Frédéric Bastiat. Suure osa oma loomingust satiiriliste lühilugude vormis avaldanud ökonomist jõudiski lõpuks järeldusele, et kõige paremini teeniks prantsuse rahva huve järjestikest tühimikest koosnev «negatiivne raudtee».
10. detsembri Postimehes leiab Eesti suuruselt teise linna patrioot monsieur Astok, et kokkuvõttes on Rail Balticu Tartu kaudu käima panekul palju enam plusse kui miinuseid. Kava ühendada Dorpat Euroopaga väärib tema arvates igal juhul sadakonda lisakilomeetrit ja poole miljardi euro suurust lisakulu.
Leedu uus valitsus leiab seevastu, et esialgne plaan, mille järgi raudtee pidi läbima üksnes riigi suuruselt teist linna, pole leedu rahvuslikes huvides. Ma ei loe Läti suuruselt teise linna häälekandjat, aga ma oleks väga imestunud, kui kohalikus polütehnikumis poleks valminud teaduslik uurimus, mille järgi Daugavpilsi ühendamine Euroopaga oleks umbes miljardit lisaeurot «igal juhul väärt».
Niipalju on Rail Baltic meile aga taas näidanud, et Baltic on võrdlemisi küsitav kontsept. Selle asemel et see triljon-miljon eurot sõbralikult koos ära raisata – vastasel juhul teevad seda kreeklased niikuinii –, oleme omavahel hoopis tülli pööranud küsimuses, kas Vilnius (ja need teised linnad) peaksid trassile jääma või mitte.
Kas me ei peaks õppima ajaloost ja Bastiat’lt ning kaasama projekti mitte üksnes Tartu, Daugavpilsi ja Vilniuse, vaid ka Vaivara, Dundaga ja Didžiasalise? Nii oleks meil prantslase pisut minoorse alatooniga negatiivse raudtee asemel hoopis maapinda ühtlase kihina kattev elujaatav proaktiivne raudtee.
Niipalju kui mina suudan näha, on selles idees ainult üks nõrk koht. Ma pakun, et siis, kui plaani võetakse Laaksaare ja Piirissaare vaheline kaherealine raudteetunnel, võib Brüsselis keegi hakata huvi tundma, et mida paganat nad seal ikkagi ehitavad ja kas see asi end ka kunagi ära võiks tasuda. Aga siin on asjalik mõte jälle Läti Raudtee presidendil, kelle arvates tuleks kogu ettevõtmise õnnestumiseks kaubaveod maanteedel üldse ära keelata.
Bastiat poleks põrmugi imestunud. Tema «Küünlameistrite palvekirjas» paluvad löögi alla sattunud prantsuse rasvaklastri esindajad kuningal tungivalt midagi ette võtta valgusturgu oma dumpinghindadega solkiva päikese vastu. Mures tootjatel on oma seisukohtade kaitseks võtta õige mitu muljetavaldavat näitajat. Kui monarh kohustaks oma alamaid elama ettetõmmatud kardinate taga, kasvaks SKT nii ja nii palju, tööhõive nii ja nii palju, maksulaekumised nii ja nii palju jne.
Mulle tundub üha enam, et kui raudteelased, regionaalpoliitikud ja Brüsseli fiskaaljumalad omapead jätta, siis lõppebki asi päikese keelamisega. Juhul muidugi, kui Ikarose nime kandev Euroopa Liidu eelarveraamistik kogu liiduga enne hingusele ei lähe.