Mart Noorma

FOTO: Sille Annuk

Teadlased ja insenerid võiksid juhendada õpilaste teadus- ja tehnikaringe vabatahtlikena, kirjutab Tartu Ülikooli loodusteaduskonna õppeprodekaan, noorte kosmoseklubi Estronaudid juhendaja Mart Noorma Õpetajate Lehes.

Eestis on vähe teaduse ja tehnika huviringe – alla 5 protsenti kogu huvitegevusest. See on üllatav, sest meie õpilased on teadusest väga huvitatud. Olin mõni aeg tagasi kosmosekonverentsil Pekingis ja seal pidas üks Austraalia kooliõpetaja ettekande sellest, kuidas tema maa koolid õpilasi õppima meelitavad. Peamiselt reklaamivad nad oma muusika-, näite-, teatri- ja tantsuringe, kõige viimasel kohal on robootika ja teadus. Austraalia õpetaja leidis, et teisiti ei saagi see olla, kui televiisorist näeb «Tantse tähtedega», otsitakse superstaare jms. Tehnikaalase huvitegevuse vähestest võimalustest hoolimata on Eestis siiski põhjust mitme asja üle rõõmu tunda. Teadussaated on meie noorte hulgas samuti populaarsed – näiteks «Rakett 69» vaatajate arvud on väga kõrged. Meie noored tunnevad suurt huvi robootika vastu – mõnel pool ei pääsegi paljud kooli robotiringi, sest robotiklubide kiirest levikust hoolimata ei jätku materjali ega juhendajaid.

Vabatahtlikud ringijuhid

Me kõik panustame Eesti riiki oma igapäevatööd tehes. Aga kui meie noortel on nii suur teadus- ja tehnikahuvi, kas me ei peaks siis oma põhitöö kõrvalt panustama natuke ka noorte huviharidusse? Miks peaks huviharidus olema ainult huviringide ja huvikoolide õpetajate mure?

Oleme ilmselt kõik näinud Amee­rika filmidest, kuidas lapsevanemad laste vaba aega sisustavad. Isa tuleb õhtul töölt, võtab oma lapse ja kõik tema sõbrad kaasa ning üheskoos minnakse kooli staadionile jalgpalli harjutama. Lapsevanem on võtnud niisuguse ülesande endale omal algatusel. Kui suudaksime Eestis sedasama skeemi kasutada ka reaalvaldkonna huvihariduses, siis ei oleks koolid huviringide juhendajate leidmisega enam nii suures hädas ja võib-olla suudaksime teaduse ja tehnika huvihariduse baasi oluliselt laiendada.

Meil on Tartu ülikooli loodusteaduskonnas ligi 500 teadlast ja õppejõudu. Eestis kokku on neid paar-kolm tuhat. Kui iga kümneski teadlane tunneks, et tahab lisaks ülikoolis õpetamisele natukene ka lastega tegelda, oleks meil paarsada huviringi juhendajat juures. Praegu olen aga üsna kindel, et üheksakümnele protsendile nendest teadlastest pole selline mõte pähegi tulnud. Miks? Sest pole ju spetsiaalset laste juhendamise programmi ega projekti, pole rahastust jne. Aga kui levitaks seda mõtet, et huviringi võib teha ka programmi ja rahata, lihtsalt oma professionaalseid oskusi ja teadmisi ära kasutades? Olen kindel, et paljud kolleegid oleksid valmis panustama. Kuid headel inimestel on alati kiire. Siin oleks abi koostööst huvikoolidega – kui administratiivsete ja korralduslike asjade eest hoolitsevad huvikooli spetsialistid, saaksid vabatahtlikud täielikult sisulisele tööle keskenduda.

Vabatahtlikkus ei peaks puudutama ainult teadlasi ja insenere. Näiteks ettevõtja saab teha koolilastele äriideede arendamise ringi. Kui mul on mingi hobi, millega olen põhjalikult tegelnud, võin ma ju kooliõpilasigi oma hobisse pühendada. Pidasin hiljuti ühes pangas ettekande, pärast seda tuli üks pankur minu juurde ja ütles, et tema hobi on impulssmootoriga raketid. Selline teema oleks lastele väga põnev!

Kosmoseklubi Estronaudid

Mis peaks olema õpilaste teadusringi asutamise eesmärk? Olen koos huvikooliga Huvitera üle viie aasta juhendanud kosmoseklubi Estronaudid ja päris kindlasti ei ole meie eesmärk tulevasi kosmonaute ette valmistada. Kasutame kosmoseteadust selleks, et lastest saaksid kunagi liidrid teadmistepõhises ühiskonnas. Kosmos ei ole asja juures üldse oluline. Kosmos on lihtsalt maailma parim nipp, mis toob lapsi kokku ja inspireerib neid. See klubi toob koolilapsed akadeemilisse seltskonda, kus püütakse maailma paremaks muuta ja ollakse valmis selle nimel panustama – see on tähtis.

Millal on õige aega lapsel kosmoseklubiga liituda ja kosmoselaeva ehitama hakata? Ilmselt lasteaia viimses või kooli esimeses klassis, sest siis on veel säilinud laste loomulik huvi seiklusliku kosmoseteaduse vastu.

Kus laste teadusklubi võiks tegutseda? Võib ju juhtuda, et juhendajal on töökoht, kuhu ta saab lapsi kutsuda. Kosmoseklubi Estronaudid koosolekud on toimunud juba viis aastat järjest igal esmaspäeval kell neli minu kabinetis Tartu ülikooli füüsika instituudis. Lastel on põnev olla täiskasvanute keskkonnas ja neile pakub suurt huvi füüsika instituudi laborite teadusaparatuur. Kuid peaaegu igas töökohas on midagi huvitavat – seda tuleb vaid piisavalt köitvalt esitleda.

Rääkige iseendast

Mulle meeldib kosmoseklubi juures kõige rohkem see, et klubi lastele pühendatud aeg on samas ka oma lapsega koos olemine. Üks mu lastest on käinud kosmoseklubis kõik viis aastat järjest. Seal on tal palju sõpru, oleme üheskoos istunud ja arutanud kosmoseasju. Kas saab veel toredamini oma lastega koos olla?

Räägime kosmoseklubi lastega palju iseendist. See näeb välja nii, et astun ruumi, lapsed karjuvad hurraa ning küsivad, mis ma olen vahepeal teinud, ja räägivad, mida nemad põnevat ette võtnud on. Palju saab rääkida ka oma igapäevategevusega seotust. Kui võtan Eesti teaduse infosüsteemis ETIS oma CV lahti, saab sealt peaaegu iga teema laste kosmoseklubis jututeemaks võtta. Teisisõnu saab oma professionaalset võrgustikku kasutada ka huvihariduse hüvanguks.

Viige lapsed oma sõprade juurde!

Tartu lähedal on mul üks sõber, kellel on raadiosaatja ning lauda taga künka otsas nelja ja poole meetrine antenn. See mees oskab saata lapse öeldud sõna raadiolainete toel Kuuni. Lapsed ütlevad mikrofoni oma nime ja kuulevad seda 2,3 sekundi pärast kõlaritest. Lapse nimi käib Kuu peal ära! Küsime siis lapse käest, kui kiire on raadiolaine, kui kaugel on Kuu jms. Selline asi jääb meelde.

Lapsed on tahtnud ka oma sõrmejälgi kosmosesse saata. Praeguseks on seegi tehtud. Sest loomulikult on Estronaudid kõik viis aastat ESTCube-1 satelliidi valmimisele lähedalt kaasa elanud. Satelliidi külgpaneelile graveeriti lisaks osalevatele tudengitele ka «Estronaudid».

Juhendame koos kolleegidega regu­laarselt Eesti lennuakadeemia üliõpilaste lõputöid. Tänu sellele peab lennuakadeemia täiesti loomulikuks, et kosmoseklubi lapsed on teretulnud sinna ekskursioonile, istuvad nagu piloodiks õppijad lennukisimulaatorisse ja maandavad lennukeid Tallinna lennuväljale.

Meie kosmoseklubi pääseb alati Tartu ülikooli tähetorni, kus väga toredad inimesed teevad meile ekskursioone. Kosmoseklubi lapsed tunnevad, et neid võetakse seal vastu nagu sõpru ja kolleege. Kui tähetorn on suletud, on tehtud uks meile ekstra lahti. Niisamuti on meid sõprade ja kolleegidena vastu võetud Ahhaa keskuses. Lastele on selline sõbralik vastutulek väga tähtis – nad tunnevad, et on osalised milleski suuremas.

Loomulikult käivad kosmoseklubi lapsed vahel ka «Rakett 69» saadete salvestustel. Saadete siseinfo teadmine annab samuti osalemise tunde. Kui valitakse võistlejaid välja, saavad ka Estronaudid oma lemmikuid valida ning neile edaspidi kaasa elada.

Lastele tuleb anda võimalus aktiivne olla. Kui Tartu Karlova linnaosa korraldab oma üritusi, on meie raketiklubi teinud seal linnaosa oma «Rakett 96» saadet. On väga tähtis, et lapsed saaksid teiste laste jaoks midagi huvitavat teha. Nad saavad olla tublid, anda oma panuse.

Teadlane kui superstaar

Paljud teadus- ja tehnikaringide lapsed tahaksid olla kunagi niisama tuntud kui näiteks poplauljad. Kuidas siin lapsi aidata? Huviringi juhendaja saab seda natuke korraldada. Kui minult on seoses EstCube’iga intervjuusid võetud, olen ikka viinud jutu ka kosmoseklubile Estronaudid, kus on kakskümmend tõsist teadushuvilist. «Isa-ema! Kuulake, meist räägitakse!» – sellist hüüdu kostab siis kodudes.

Euroopa ja Ameerika astronaudid on kirjutanud rahvusvahelise kosmosejaama pardalt tervituse meie kosmoseklubi lastele: «Greetings to children of Estonian Space Club!» Selline tervitus näitab lastele, et suuri asju ei tehta kuskil kaugel, vaid et teeme oma koduski midagi täitsa lahedat.

On hea, kui õpilased jõuavad veendumusele, et teadus on seiklus, et see on põnev ja et teadlane on nagu superstaar, eriüksuse liige, kes lahendab inimkonna ees seisvaid keerulisi probleeme. Ringijuhendaja peab oskama teaduse põnevuse sellises võtmes välja tuua, et lapsed tulevad tema ideedega kaasa.

Seejuures jäävad lapsed ikkagi lasteks ja kommi ei tohi ka unustada. Tavaliselt on meil iga kord kosmoseklubis väike viktoriin või võistlus, mille auhinnaks on pakk kommi. Kas võitja saab selle endale ja teised jäävad ilma? Keegi ei teeks ju nii! Võitnud meeskond saab õiguse teistele kommi jagada. Ülejääk jääb küll tõesti jagajatele. Aga keegi ei jää kommist ilma.

Pikaajaline kogemus näitab, et kommivalikust on kõige parem Draakoni komm. On neid, kellele meeldib kõige rohkem marmelaad, kellele vahvlišokolaad, aga Draakon maitseb kõigile estronautidele. Pigem on küsimus selles, kas maasika-, kirsi- või õuna-Draakon. Millegipärast võidab alati õuna-Draakon.

Paljud teadlased, insenerid ja teised vabatahtlikud võiksid õpilaste teadus- ja tehnikaringe juhendada vabatahtlikena. Seda võiks teha koostöös koolide ja huvikoolidega, umbes nii, et kool leiab ruumid ja õpilased ning siis teeb vabatahtlik ringijuhendaja asja põnevaks. Huviharidus pole ainult kooliõpetajate ja huvikoolide asi, ka vabatahtlikel on siin oma suured võimalused. Ennekõike on see võimalus tunda, et sinust on kasu. Et aitad oma tegevusega maailma paremaks muuta.