Andres Herkel: pärast erakondi tulevad... erakonnad

Andres Herkel Foto: Postimees.ee

Riigikogu liige Andres Herkel (IRL) peab ühiskonnale ohtlikuks olukorda, kus erakondi ei tajuta enam kodaniku­ühiskonna loomuliku osana, ning kutsub üles õigusruumi muutma.

Kui erakonna­eelistuseta inimeste hulk kõigub 40 protsendi ringis, siis kõneleb see millestki olulisest meie ühiskondlikus teadvuses. Asjaolu, et üksikkandidaadid valimistel kõrbevad ja valimisliidud peavad vähemalt rahastuse mõttes ebavõrdset võitlust, ei vähenda selle probleemi tähtsust. Vastupidi, see toob esile etableerunud jõupositsiooni, mis Eesti erakonnapoliitikat sugugi ei kaunista.

Rahvakogu pani inimesed mõtlema meie poliitilise süsteemi ja riigiõigusliku kondikava üle. Vähemalt rahvaharidusprojektina oli see väga oluline. Kuid nüüd on kõik peatunud. Kas kokkupuutepinnast, mis väga erineva taustaga inimesed ja arvamused korraks kokku tõi, jääb lõpuks järele vaid tühi jääkelder?

Muidugi on olemas avalik arvamusruum, mille põhjal saab teha järeldusi ka selle kohta, kuidas nood erakonnapettumust väljendavad inimesed mõtlevad.

Esiteks on koolkond, kes arvab, et kõiges on üksnes ja ainult süüdi vale valimissüsteem. Lahendust nähakse üksikkandidaatides ja ühemandaadilistes valimisringkondades. Asjaolu, et sõltumatutest kandidaatidest kokku pandud esinduskogul tekib raskusi poliitika peasuundade kokkuleppimisel, tavaliselt tähelepanu ei pälvi. Aja jooksul võib see viia kaheparteisüsteemini. Tagajärg on see, et teised suure kandepinnaga jõud ja huvirühmad suretatakse poliitikas välja.

Teise suuna lähtekoht on kodanikuühiskonda väärtustav idealism. See on edenev hoiak, mis ei looda avalikult poliitikalt eriti midagi, kuid on valmis läbi viima efektseid üksiküritusi, et tõmmata tähelepanu mõnele probleemile ja ärgitada avalikku võimu seda lahendama. Vahel muutub see mõnusaks irooniaks, nagu linnavalitsust ennetav Soo tänava avamine Kalamajas. Tunnuslik on reserveeritud hoiak mis tahes erakondade ja poliitikute suhtes ning isiklik distantseerumine nendest.

Kolmas suund ei eita erakondi ja poliitikas osalemist, kuid nõuab muudatusi süsteemis. Rumalale rahale ja surnud hingedele üles ehitatud «massierakonnad» on eilne päev, mille asemele peaks astuma hoopis mobiilsem ja loomingulisem poliitikakujundus. Räägitakse ka mõnesaja liikmega «ajutisest erakonnast», mis seab eesseisvaks valimisperioodiks väga selged eesmärgid, püüab need saavutada ja läheb siis laiali. See välistaks stagnatsiooni ning poliitika taandumise isiklikuks elatusvahendiks.

Noist arvamusist on mulle kõige võõram esimene. Teist suunda ma kindlasti tervitan, kuid kutsun ka küpsusele ses osas, et katsed teha poliitikat poliitikas osalemata ei pruugi probleemidele lahendusi tuua. Mõnikord on vaja võtta vastutus ja astuda mitu sammu kaugemale. Kolmandale ideele ehk moodsa erakonna ellukutsumisele tahaks kasvõi ise hoogu anda, kuid siingi leidub eluvõõruse elemente, mis tuleks enne klaariks kõnelda.

Kõigepealt ei peaks uut tüüpi erakond tekkima tühjale kohale, vaid see eeldab, et inimesed on varemalt koos töötanud ning leidnud programmilise ühispinna. Lisaks peab kujunema sarnane arusaam poliitilisest kultuurist, aga ka sellest, kellega läbi rääkida, kuidas kompromisse teha või oma positsioonile kindlaks jääda. Teiste sõnadega, tuleb eelnevalt üles ehitada midagi, mis tagab koostööküpsuse.

Kui pettumus leiab valimistel väljundi uues parteis, millel säärane küpsus puudub, mille programm on puudulik ja juhtidee seetõttu populistlik, siis olukord üksnes halveneb. Ka nn uut tüüpi erakond pole sellise arengu eest kaitstud. Tahetakse ju kõige paremat, aga välja kukub teisiti. Selle ärahoidmiseks peaks olema kaks tasakaalupunkti. Esiteks arenenud kodanikuühiskond, mis on vajadusel valmis võtma ka poliitilist vastutust. Ja teiseks praeguste erakondade valmisolek muutuda, mitte arengule jalgu jääda.  

Suurim viga meie poliitilises süsteemis on erakondadele antud superstaatus võrreldes muude kodanikuühendustega. See on tekitanud ühekorraga nii kodanikuühiskonna eraldamise poliitikast kui ka suureks kasvanud erakonnapettumuse. Valimisliitude õigus osaleda kohalikel valimistel on õigupoolest ainus õhukeseks kulunud sidekanal, mis on avaliku poliitika ja kodanikuühiskonna vahele veel jäänud.

Valimisliitudele antud seltsingu staatus on küll üpris paindlik, kuid süsteemis tervikuna sisaldub hulgaliselt ebamõistlikke piiranguid. Erakondade riigieelarvelisest superrahastamisest ja tuhandeliikmelisest asutamisnõudest on palju räägitud. Riigikogu valimistel valimisliidud osaleda ei saa. Ühelgi tasandil pole võimalik moodustada eri erakondi siduvaid valimisblokke. Üksikkandidaadi künnis on nii kõrge, et seda üritavad vaid lootusetud don Quijoted.

Ma ei järelda, et saaks tulla midagi erakondadest täiesti erinevat. Küll aga võiks tolle suletud erakondade ajajärgu ära lõpetada senisest avatum õiguskeskkond, mis annaks inimestele palju rohkem võimalusi ja motivatsiooni poliitikas kaasa lüüa.

Staatuseerinevus erakondade ja tavaliste mittetulundusühingute vahel on läinud nii suureks, et erakondi ei tajuta enam kodanikuühiskonna loomuliku osana. Selline kokkupuutepinnatus ei ole kellelegi kasulik.

Kui vastata küsimusele, mis tuleb pärast erakondi, siis on kõige usaldatavam vastus, et pärast erakondade paranemist tulevad ikkagi erakonnad. Võib-olla on need uued, aga võib-olla vanad, kuid mõnevõrra muutunud erakonnad. Samas on valimisliitudele piirangute seadmine täiesti arulage. Nad võivad kohalikul tasandil hästi toimida ning nende jõuline sekkumine riigi tasandil peaks panema erakonnad endalt küsima, mida on valesti tehtud.

Praegu on põhiküsimus see, kas olemasolevate erakondade baasil tegutsev seadusandja suudab olla suuremeelne. Erakonna­õigusesse on vaja avatust ja värsket õhku. Kui seda ei anta, siis võivad tagajärjed olla palju halvemad.

Aus oleks praegused erakonnad ümber registreerida. Tõenäoliselt kaotaksid nad küll hulga liikmeid, aga järelejäänute pühendumus paraneks ja liikmemaksustatistika samuti. Lõppkokkuvõttes saame pärast surnud osiste väljalõikamist mõne palju elujõulisema puu.