Tartu rahu ja piirileping Venemaaga
Juhtkiri: 90 aastat hiljem
2. veebruar 2010, 09:13
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viis aastat tagasi avaldas Postimees juhtkirja «Eesti riigi sünnitunnistus», mis oli pühendatud Vabadussõja järel, 2. veebruaril 1920, Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud Tartu rahulepingu 85. aastapäevale.
Täna võiksime avaldada sisuliselt sama teksti. Esiteks pole kõnealuse lepingu tähtsus ja tähendus karvavõrdki kahanenud. Võime täie kindlustundega korrata, et juriidilise dokumendina on Tartu rahuleping jõus, nii nagu iga leping, mida pole denonsseeritud. Nagu sedagi, et lisaks juriidilisele ja ajaloolisele tähendusele on sõnapaar «Tartu rahu» meie rahvusriikliku vabaduse sünonüüm. Teiseks pole meie suhted idanaabriga oluliselt muutunud. Seda hoolimata äärmiselt kõnekatest sündmustest.
Viie aasta eest kirjutasime «kummitavast» piirilepingust Venemaaga ja kummitama on see jäänudki. Mäletatavasti allkirjastasid Eesti välisminister Urmas Paet ja tema Venemaa kolleeg Sergei Lavrov 18. mail 2005 Moskvas kahe riigi vahel maismaa- ja merepiiri määratlevad lepped.
Osapooled avaldasid lootust, et lepinguga fikseeritav piir senisel kontrolljoonel saab kahe riigi tulemuslikuma koostöö aluseks, lepingut kiitis ka EL toonase komisjoni välissuhete voliniku Benita Ferrero-Waldneri suu läbi. Teadupärast lisas aga riigikogu ratifitseerimise seadusele Tartu rahule viitava preambuli. Venemaa keeldus lepingut ratifitseerimast, väites, et Eesti võib neile tulevikus territoriaalseid nõudmisi esitada.
Hiljem on paljud poliitikud sisepoliitilise võitluse käigus lisatud preambulit kritiseerinud. Ka president Toomas Hendrik Ilves kutsus 2008. aasta suvel asja uuesti läbi vaatama, kuid seni püsib piirilepete osas status quo. Mitmed vaatlejad on pidanud vähetõenäoliseks võimalust, et parlamendierakonnad kokkuleppele jõuaksid, isegi kui preambul uuesti tõsiselt päevakorda kerkib. Pealegi valasid suhetes idanaabriga uut õli tulle 2007. aasta aprillirahutused.
Mida edasi, seda keerukamaks osutub piirileppe sõlmimine 2005. aastal kokkulepitud alusel. Avatud Ühiskonna Instituudi ja Faktumi uuringu järgi toetas 2005. aasta mais piirilepet 30 ja sellesse suhtus mõistvalt 49 protsenti eestimaalastest. Pronksööd, idanaabri tegevus Läänemere gaasijuhtme ehitusel, «õige» ajaloo komisjonid, sõda Gruusias jms on ilmselt mõistvalt suhtujate ridu tublisti hõrendanud.
Küsimusele, kas näiteks viie aasta pärast on meil põhjust kirjutada piirileppest ja suhete paranemisest, ei oska praegu keegi vastata. Igal juhul muutub üha tõenäolisemaks, et lepped nõuavad ka uuesti läbirääkimiste laua taha istumist. Küll aga võime kindlad olla selles, et ka 2015. aastal on Tartu rahulepingul ülioluline tähendus meie riigi sünnitunnistusena.