Suitsu ja tema põlvkonnakaaslastega ühendab Hirve vormiteadlikkus ja -kindlus, aga ka kõrgstiilis luuletamine, mida ju näeme kohati Suitsul, ent eriti Visnapuul, Adamsil jmt. Ta nagu kuulukski kogu oma isiku ja loominguga 1920.-30. aastate Tartusse, Pallasesse ja Wernerisse, Heiti Talviku ja Betti Alveri lähikonda, olles nii Tartu vaimu boheemliku avaldumise kloon kui ka toona kõrges hinnas olnud klassikaliste vormide (sonett, triolett jmt) meisterlik jätkaja. Just truuduses sellele, tagantjärele eesti kirjandusklassikasse «laekunud» laadile, on Arne Merilai näinud Indrek Hirve loojapanust.
1973. aasta sügisel lavastasin õpetajapraktikandina oma Suitsu-õhtut (Toominga-Hermaküla Suitsu-õhtust «Ühte laulu tahaks laulda» jaanuaris 1969 algas mäletatavasti kogu Eesti teatriuuendus) toonase Tartu I keskkooli (praegu Hugo Treffneri gümnaasium) 10. klassis, kus õppis ka Indrek Hirv.
Meelde on jäänud tema ohvitserilikult trimmis ja sihvakas kuju, mida «tasakaalustasid» pehmejooneline ovaalne nägu ja õlgadeni ulatuv lainjas juuksepahmak. Sellisena vaatab ta vastu ka mulle mälestuseks kingitud 10.b klassi lõpupildilt (25. mai 1974). Kas oli tema see või ta klassivend Jüri Lumiste, kes luges luulekava lõpetuseks Suitsu kuulsat «Nii tuli õhtu» – ühte resignatsiooni ja väsimuse ehedamat sadestumist luulesõnaks? Tänavu saab sellest õhtust nelikümmend aastat, mis Indrek Hirvele tähendas toona eelõitsengut. Nüüd luuletab ta ise õhtust («vaadake üles / mu tuba on seal»).
«Hingekiri» kaardistabki ühe hingerännaku 1970ndate keskelt uue sajandi kaheteistkümnenda aastani. Selles on algusaegade tormi ja tungi («Su mahlust oma luulehobu joota / ja ise janus olla...»), meeleheites ehmatavaid otseütlemisi (1980. aasta vahelehe «Sonett»), piinlevaid pihtimusi, leebeid ülistusi, elu keskpäeva pildistusi ja kõrgstiilis pöördumisi («Sind surmani»), aga «Tiivavalust» alates ning järellehes leppimust palves ning igatsuses. Hirve poeetilises autopsühhograafias on hinge «taeva poole püüdmine» ühtaegu sügavuse tajumine, nii nagu läheduse tung lõpeb põgenemises, tungis alustada nullist (vt Elli Soolo järelsõna).
«Kogutud luuletuste» – mis ehmatav pealkiri! Nagu olekski nüüd kõik, kuigi eluõhtu veel kaugel! – viimane luuletus kõlab otsekui punkt: «Ära jäta mind üksi / mu luuletustega // mul ei ole neile / enam midagi öelda // neil minule ammugi mitte.» Ei tahaks sellesse uskuda, sest taeval ei ole katust.
