Vaatleja Igor Taro kirjutab, et Moskva välispoliitiline suunamuutus, mis on eelmise kümnendi mania grandiosa seljataha jätnud, on siiski vaid väline. Sisuliselt pole midagi muutunud, Medvedevi sula pole tulemas.
Igor Taro: uue kasutajaliidesega Venemaa
6. jaanuar 2010, 16:13
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Miski pole Venemaal enam endine. Telekanali Pervõi aastavahetusprogramm demonstreeris enam kui kahe minuti pikkust multikat, kus animeeritud Putin ja Medvedev laulsid ja lõid tantsu. Poliitilised mõtlejad on šokis: kas tõesti võib nüüd selles riigis visata nalja ka kõige-kõige pühama üle?
Asjata. Kremli taskupolitoloog Gleb Pavlovski juba rahustas, et sellest ei sünni midagi hullu, kui riigijuhid ilmuvad televiisorisse koomilisel kujul. Ühe aastavahetusööga rahva suhtumine ei muutu ning riigipea seisab igal juhul enamiku silmis kriitikast kõrgemal. Vene telemehed läksid koguni nii kaugele, et lubasid edaspidi regulaarselt riigi kahte esimest keha animeeritud kujul eksponeerida. Tõlkes kannaks sari nime «Isikumultus».
Siiski-siiski. Sellest ei maksa järeldada, et eelolev kevad tõotab tuua Venemaale 21. sajandi esimesel kümnendil enneolematu sisepoliitilise Medvedevi sula. Vaadata võib kas või Pervõi kanali juhi Konstantin Ernsti meediale antud selgitusi: «Muidugi tuleb olla ettevaatlik. Ei tohi teha midagi solvavat. President ja peaminister esindavad oma tööd. Kui te solvate kedagi neist, solvate paljusid asju. Igal juhul pole stsenaristidel kavas neile liiga teha.»
Seega – pühakutest pühamad. Kuidas parodeerida nii, et poleks ühtaegu solvav ega naljakas? Lühidalt öeldes on multikas selline: Dmitri Medvedev ja Vladimir Putin teevad Punasel väljakul aastakokkuvõtet. Esimesel on käes karmoška ja teisel tamburiin, mida ta aeg-ajalt vastu tagumikku lööb. Lühike liliputin hüppab ja teeb oma tandemi teise poolega sünkroonis kükke – mis võiks olla veel naljakam.
See on koomiline vaatepilt, kui vaadata animatsiooni ilma helita või siis saamata puuduliku keeleoskuse tõttu täpselt aru, millest ülikonnastatud tšastuškalauljad meile jutustavad.
Aga venemaalased saavad ju keelest aru. Tšastuškad edastavad neile järgmisi sõnumeid: Sotši ehitus edeneb, Pikaljovos on kõik korras, mõttetu Nabucco gaasijuhe kerigu p…sse, Ukraina ülbikust president maksku gaasi eest, bürokraadid on nuheldud, ostmata jäänud Opel läheb teadagi kuhu... Enamjaolt on tegu Vladimir Vladimirovitši otseliini lühikese kordusega: pidutse, rahvas, mul on kõik kontrolli all.
Lõpeb see etteaste tõdemusega, et tähtis töö kodumaa heaks ei luba rohkemat laulda – ka see on Putini repertuaarist, kui ta presidendiaja lõpus kirjeldas oma tööd kodumaa orjamisena.
«Satiiri imitatsioon võib olla isegi hullem satiiri puudumisest,» kommenteeris uue animasarja avalööki kirjanik Viktor Šenderovitš. Tema oli see, kes veel 2000ndate alguses kirjutas stsenaariume kuulsale päevapoliitikast rääkivale saatele «Kuklõ», meie «Pehmete ja karvaste» analoogile. Mis juhtus saatega «Kuklõ» ja seda võõrustanud telekanaliga NTV 2001. aasta kevadel?
Varsti pärast seda kui vahistatud kanaliomanik Vladimir Gussinski ostis end Meedia-Mosti aktsiatega Vene jõustruktuuridest vabaks, vahetas uus omanik Gazprom-Media telekanali juhtkonna välja ning sealt lahkusid pea kõik oma aja Vene säravaimad teleajakirjanikud. Eelnevalt kohtus Putin nendega Kremlis, kus kinnitas, et sõltumatu televisioon on vajalik, NTV peab senisel kujul jätkama ning samuti ka satiirisaade «Kuklõ». Selline oli taust poliitilise satiiri kadumisel Vene telest.
Mõeldes nüüd tagasi 2009. aasta Venemaale, siis millistest märgilistest sündmustest vaatasid mööda nukud aastavahetusel? Ei olnud seal vihjetki Medvedevi säästulambi-moderniseerimisele, mõrtsukmiilitsatele, nanotehnoloogiatele, mitmendat korda ebaõnnestunud Bulava-katsetustele, Kaukaasias imesid korda saatvale Kadõrovile, Hodorkovski ulmelisele uuele kohtuasjale... jne. Aga teemasid tõelise satiiri ja eneseiroonia jaoks ju oleks!
Putini-eelsetele poliitnukkudele dialoogide kirjutaja Šenderovitši arvates oli tamburiiniga hüplev Putin siiski sammuke Põhja-Koreast kõrvale. Kui nii, siis oli see samm üpris tilluke ja diagonaalis, mitte päriselt vastassuunas. See oli nagu Windows Media Playeri järjekordne uuendus vähenõudlikuma arvutikasutaja jaoks. Muusikat mängib samasugust nagu enne. Filme näitab ka neid samu, mida varem. Ainult kasutajaliides on halli asemel musta värvi ning kandiliste nuppude asemel ümmargused. Vau!
Niisiis on 2009. aasta järgse Venemaa puhul tegemist muutunud kasutajaliidesega, mille uuendused on mõeldud enamasti ekspordiks, kuid osalt ka teatud sisemaisele kontingendile. See võib olla sobiv põhjendus, miks algusest peale vaid kohusetäitjaks tituleeritud Dmitri Medvedev pole siiani pildilt kadunud. Medvedev võimaldab etendata uut kasutajaliidest, samal ajal kui Putin esindab rahvale südamelähedaseks saanud meloodiaid ja vanu filme.
Kas keegi mäletab, millele pretendeeris Venemaa eelmisel kümnendi võimsuse (loe: naftahindade) tipus? Toona taotles Moskva rubla tunnustamist ülemaailmse valuutana dollari kõrval ning maailma ühe finantskeskuse toomist Venemaale. Lisaks ei vähem ega rohkem kui vahendaja rolli USA ja sellele vastandunud maailma vahel ning Kremli kolmandale võtmepositsioonile globaalsel Washingtoni-Brüsseli teljel. Globaalse mastaabiga mania grandiosa haripunktiks oli arvete klaarimine Gruusiaga, millest algas Putini kujuteldava üliriigi kiire allakäik.
Eelmine aasta tõi Putini plaani olulised parandused. Ja ma ei pea siin silmas neid puhtmajanduslike tingimuste muutusi, millega on kokku puutunud enam-vähem kõik riigid, kaasa arvatud Eesti. Kuigi läänevastane retoorika pole Venemaa igapäevaelust sugugi kadunud, on uuel kasutajaliidesel tunduvalt vähem hambaid ja mürginõelu. Eelmisel aastal võis kuulda välispoliitilisest suunamuutusest, mis peaks olema pragmaatilisem, tasakaalukam ning mitte põhinema vastasseisudel.
Võtkem kas või Medvedevi viimane aastakõne parlamendile, mille välispoliitiline osa oli viidud miinimumini. Vastasel korral tulnuks presidendil kas tunnistada kogu rahva ees enda ja eelkäija eelmiste raketiähvarduste mõttetust või teha end järjekordse mittetöötava Bulava viibutamisega tolaks. Tundub, et 2008. aasta lõpuks täispumbatud õhust enneolematute mõõtmeteni paisunud kummirusikas on aastaga mitu korda väiksemaks närbunud.
Niipea kui nafta-gaasi aktsiaseltsi Rossija suuromanikud Gruusiast tankidega üle käisid, hakkas Moskva järsku tundma puudust uuest Euroopa julgeolekuleppest. Leppe idee oli mitmete Venemaa enda vaatlejate hinnangul ilmselt mõeldud aastatepikkuse arutelu alustamiseks, mille tulemus olnuks Kremli nägemuses selline, et 2008. aasta augusti stsenaariumi kordumisel ei saaks keegi midagi ette võtta ning NATO peaks oma edasist tegevust hakkama kooskõlastama allianssi mittekuuluva riigiga. Seega oleks Venemaast saanud rahu armastav maa, kelle sõjavastased initsiatiivid jooksevad militaristlike NATO liikmete kõrvust mööda.
«Paha» uurija on astunud välissuhtluses tagaplaanile ning meile demonstreeritakse «head» uurijat: Venemaa uut nägu, mis taotleb pragmaatilisi suhteid läänega, sisemaist liberaliseerumist ning majanduslikku kõrgtehnoloogilist pööret. Paraku on praegu tõepoolest tegu vaid kesta muutusega.
Eesti suunal väljendas seda suurepäraselt suursaadik Nikolai Uspenski aastavahetuse intervjuu Interfaxile. Seda usutlust võib mõista kaheti. Kes tahab näha suhete paranemist, loeb välja, et positiivne dünaamika seisneb halbade uudiste puudumises. Kes tahab näha muud, leiab viite piirilepingule, mis veeretab vastutuse selle mittejõustumise eest Eestile.
Ilma ajakirjaniku küsimusteta tunduvad saadiku tsitaadid enamjaolt leebed, tasakaalukad ning küllalti vaoshoitud, võrreldes Vene välisministeeriumi tavapäraste rünnakutega Eesti aadressil. Aga kui reporter küsib: «Eestis on loodud ja loomisel mitmeid struktuure, mis võtavad, ütleme pehmelt, mitte kõige sõbralikumaid seisukohti Venemaa suunal...», siis lugeja jaoks pole vastusel tähtsust – Vene-vastased struktuurid on tema peas juba loodud.
Tavavenelane ei suuda veel pikalt harjuda mõttega, et Eesti, Ukraina, Gruusia, Euroopa või Ameerika mõttekodade ja valitsusväliste organisatsioonide peamiseks eesmärgiks polegi Vene-vastane tegevus. Ja retoorika muutus polegi ilmselt temale suunatud. Nüüd tuleb Euroopal mõnda aega teha tegemist tandemi «hea» uurijaga, uue kasutajaliidesega. Kusjuures – keegi ei garanteeri, et «halb» uurija aja möödudes taas oma kohta sisse ei võta.
Klipp saadaval: www.youtube.com/watch?v=t_z2sKAY6AQ