Argo Ideon: lukuaugu sündroom

Argo Ideon Foto: Toomas Huik

Kuulates poliitikuid, tahaks teinekord pidurit tõmmata.

Kes andis teile õiguse lahterdada ühiskonda «meie toetajateks» ja «vastasteks»? Aga võib-olla inimene polegi ühegi Eesti suurerakonna pooldaja? Võimalikud ilmavaated ei piirdu ju lahtritega, mida esindavad kohalikud parteid. Või – oo õudust – ei tahagi inimesed iga viie minuti järel taas mõelda, kumb on parem, valitsus või opositsioon, Ansip või Savisaar?

Ning halloo, kustkohast pärineb küll arusaam, et kogu rahvas peaks nendest poliitkaevikusõdadest osa võtma ja poole valima? See meenutab kangesti sundmobilisatsiooni.

Suur aitäh, ent Eesti elu ei koosne vaid opositsiooni leppimatust võitlusest valitsusega ning vastupidi. Isegi poliitikaajakirjanik oskab mõelda muustki kui sellest, kaua Andrus Ansipi valitsus võimul püsib või kas Edgar Savisaarel õnnestub saada taas peaministriks. Rääkimata juba inimestest, kelle igapäevatöös pole nende küsimustega midagi pistmist.

Eesti elu vaid poliitilisest vaatepunktist defineerida tähendab sama, mis piiluda ümbritsevat läbi kitsa lukuaugu. See oleks ikka kurb küll, kui peaks hommikul ärgates esmalt mõtlema, kas täna kasvab ninasarvikute või oravate populaarsus.

Eestis jääb rahva agaram osalus poliitikas taasiseseisvumise-eelsesse aega, mil oli vaja murda välja Moskva impeeriumist ning minna käsumajanduselt turumajandusele. Muutused olid nii võimsad, et tõmbasid rahvamassid poliitikas osalema.

Stabiilse demokraatiaga riikides on aga poliitika igapäevaselt eelkõige oma ala tegijate huviobjekt. Tavainimene väljendab oma suhtumist asjadesse valimistel osaledes. Mis ei tähenda, et lihtkodanikud ei saaks koonduda huvigruppidesse, aga enamjaolt jäetakse poliitika argipäev siiski neile, kes selle eest palka saavad.

See ongi loomulik seis – ei jaksa ju igal hommikul mõelda sellele, kuidas mu tänane saiatükk poodi sai või kes selle küpsetas. Nende asjade eest hoolitsevad pagarid, ning ka enamik igapäevasest poliitilisest rutiinist ei peagi laiemat huvi pälvima. Selleks ongi ühiskond kõik need saadikud, nõunikud ja ministrid toidule võtnud, et nad lihtsamate asjadega meid ülejäänuid tülitamata toime tuleksid.

Sestap ei maksa parteijuhtidel eeldada, et iga valija peaks kohe ronima rohelisse, kollasesse või muud värvi kastikesse, mille mõni partei on ehitanud. Õnneks on meid ümbritsev maailm märgatavalt kirjum ja värvilisem paik.