Tõnu Kees: Touri peibutus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vahel meeldib mulle unistada. Et võidan loteriiga 13 miljonit krooni, viskan seljakoti süüdimatult selga ja põrutan ümbermaailmareisile. Uneleda on omamoodi vahva, asja iva peitub vaid selles, et tegelikult ei osta ma kunagi ühtki loteriipiletit.
Ka mõte tuua 2018. aasta Tour de Francei avaetapp Eestisse näib esmapilgul utoopiline nagu Viking Loto peavõit. Seda enam, et kõik on alles eravestluste tasandil ja ametlikku ettepanekut pole Touri korraldajad Eestile teinud.
Tagatipuks ei tea Maarjamaa rattaspordijuhid veel isegi päris täpselt, kas võimalikust rohkem kui 30 miljonit krooni maksma minevast loteriipiletist üldse tasuks tuld võtta. Kes oskab ennustada, millisel järjel on 11 aasta pärast Eesti majandus? Voolavad siin siis vulinal piimajõed või napib meil kõigil isegi putru?
Ometi, kui raha ja muud asised küsimused unustada, oleks maailma ühe tähtsama spordisündmuse korraldamisau pakkumine Eestile nagu ahvatlev kirsikook. Ka tunnustust võiks selles estis näha.
Mul on hästi meeles 1999. aasta Tour de France, mil Jaan Kirsipuu karjääri esimese etapivõidu napsas. Autasustamisel tuli tal mitmekümne tuhande fänni ees selgitada, kus pärapõrgus asub Eesti. Ülesannet ei kergendanud ka lavale seatud hiiglaslik maakaart, kus Eesti endiselt NSVLi hõlmas rippus.
Edasi tegid just Touri etapivõidud Kirsipuust välisilmas Eesti ühe tuntuma sportlase. Ja mitte asjata! Tänavu 104. sünnipäeva tähistanud Tourist on vormitud tohutu meediasündmus. Touri saatev reklaamiautode karavan on kasvanud kilomeetritepikkuseks, sündmusi kohapealt kajastavate ajakirjanike armee ligi 2000-pealiseks. TV-otseülekanded jõuavad rohkem kui viiekümnesse riiki ja asjatundjate hinnangul ei kerki sponsorite nimed ühelgi teisel spordivõistlusel nii jõuliselt esile.
Lisagem, et Prantsusmaa tänavatele koguneb Touri etappe jälgima 15 miljonit inimest neist paljud on turistid, kes tõenäoliselt ka Eestimaa tee jalge alla võtaksid. Samas, pahatihti kasvab supershow isegi kogenud prantslastel ülepea ja minulgi on tulnud Touri-öid autos veeta, sest hotellikohta ei leia ka 100 km raadiuses finiipaigast.
Tour tutvustaks Eestit jõulisemalt kui senised ja tulevased «Welcome to Estonia» märgid kokku. Küsimuseks jääb, kas oleksime aastal 2018 ka valmis siinset kõigi aegade suurimat etendust läbi viima?
«Saaksime etapi korraldamisega hakkama!» kinnitas Prantsusmaa jalgrattaringkondadega tihedalt läviv Kirsipuu eile. Touri Eestisse jõudmist ei pidanud ta utoopiaks.
Ka isiklik kogemus ütleb kui loteriipiletit peaks pakutama, tasuks see osta. Muidu ei võida kindlasti kunagi.