Rein Raud: ebaõiglane maksutõus
12. november 2007, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen korduvalt rõhutanud, et pooldan tasuta eestikeelset kõrgharidust Eesti riigis, kuna see on meie ühiskonna jätkusuutlikkuse küsimus ning kuskil mujal maailmas keegi teine seda meie eest andma ei hakka. Kuid praegu kehtiv rahastamismudel, mille kohaselt riik tellib ülikoolidelt lõpetajaid, sunnib ülikoole hoidma ka tasulist õpet, kas või juba sellepärast, et kui tasuta õppijatest keegi lõpetamata jätab, toob see ülikoolidele kaasa soovimatuid tagajärgi.
Vähemalt Tallinna Ülikoolis ei ole keegi selle üle õnnelik ning samuti ei meeldi meile õppemaksu tõsta, kuid praeguse rahastamismudeli juures ei ole sellele paraku alternatiivi, sest ka meid ümbritsevas maailmas tõusevad kõik hinnad ning ülikooli töötajate palgatase ei ole kuidagi suutnud selle protsessiga kaasas käia.
Kuidas ja millisel määral ülikooli tasulise õppe rahaline raskus jaguneb, on aga omaette teema. Meie oleme lähtunud eeldusest, et ülikoolide vahel valiv gümnaasiumilõpetaja võib teha oma valiku eri ülikoolides ja eri aladel pakutava õppe vahel ka rahalistest võimalustest lähtudes.
Üliõpilastele, kes on juba õppima asunud, annab aga garantii ülikooliseadus rohkem kui kümme protsenti aastas nende õppemaks ei tõuse. Nüüd on EÜL selle poliitika vaidlustanud ning väidab oma tellitud õigusarvamusele tuginedes, et kõigil peab õppemaks tõusma ühevõrra.
Kui hetkeks järele mõtlema jääda, on see väga üliõpilasvaenulik seisukoht, sest sunnibki ülikoole hakkama kõigi õppemaksu aastas kümme protsenti tõstma, mitte võimaldama juba õppivatele üliõpilastele madalamat õppemaksu, nagu on olnud meie püüdlus.
Õnneks on haridus- ja teadusministeerium (HTM) tunduvalt üliõpilassõbralikumal seisukohal. HTMi jurist Sille Uusna on meie ülikoolile kinnitanud, et kõiki ülikooliseaduses kirjeldatud juhtumeid, mil üliõpilastelt nõutakse õppekulude hüvitamist, «ühendab asjaolu, et üliõpilane juba õpib, mitte alles ei asu õppima. Nendele õppivatele üliõpilastele kehtestab ülikooli nõukogu õppekulude hüvitamise määra igaks õppeaastaks. Ülikooli nõukogu võib õppekulude hüvitamise määra tõsta kuni kümme protsenti kahe õppeaasta vahel. See lõige puudutab õppivaid üliõpilasi».
Samal arvamusel on ka HTMi kõrghariduse osakonna asejuhataja Annika Tina: ülikooliseaduse «sätte kirjutamisel oli mõtteks kaitsta õppivat üliõpilast ja kahe õppeaasta vahel saab olla ainult õppija. Kiire inflatsiooni ja palgakasvu tingimustes ei saa me just viimastel aastatel enam eeldada, et ka sisseastujatele sama määra rakendatakse. [ ] Olukord on ebaõiglane, kuid õigust saaks tagada vaid süsteemi muutmine, milleks pole ühiskonnas veel valmisolekut ja kokkulepet».
Oma õppemaksupoliitikas peame seega võimalikuks lähtuda HTMi seisukohtadest, kuna need on üliõpilastele soodsamad. Olen ühtlasi täiesti samal arvamusel Annika Tinaga: olukord on ebaõiglane ja süsteemi tuleks muuta.