Marko Püüa: Ajalugu kuuris
6. juuni 2007, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sel suvel kukub kakskümmend aastat sündmusest, mis viis meie allveearheoloogide tegemised maailmakaardile. 1987. aasta suvel toodi Saaremaal Maasilinna ordulinnuse lähedalt merepõhjast päevavalgele laevavrakk, mis oli seal sajandeid lebanud.
Kunagi varem polnud Läänemeri paljastanud nii vana laeva, mille ebatraditsioonilised lahendused pakkusid mereajaloolastele uut mõtteainet.
Toona Nõukogude Eesti ajakirjanduses palju leheruumi pälvinud sündmus jäi aga vabaduse saabudes varju, sest kõigil oli tegemist ellujäämisega ja selleks raha leidmisega. Üks Saaremaa laevaehitajate 16. sajandi kätetöö jäänuseid sinna ei mahtunud.
Kui muu maailm asetab lambivalgusse iga vana ja väärtusliku laevatüki, siis Eesti üks vanemaid laevavrakke on endiselt eterniitkatuse all kuuris ehk teaduskeeli konserveerimismajas. Tõsi küll, omal ajal nägid teadlased vanade puitkonstruktsioonide säilitamisega kõvasti vaeva ning kuival maal oldud aeg selle vana meresõiduki jäänuseid purema ei pääse.
Kuid mis tolku on kõigest sellest, kui eestlastel pole teeviita meie ajaloole. Sest tee kuurini kipub meie ajal rohtu kasvama.