Tõnu Ploompuu: Perede ja laste asendamine rahaga tuleb peatada

Tõnu Ploompuu Foto: Postimees.ee

Koalitsiooniläbirääkimistelt tuli üks meeldiv märk – pere terviklikkust hakatakse paremini mõistma, seda ei üritata teha jõuluvanapoliitika moodi, vaid kõige väiksema kulukusega, seega kõige tõhusamal viisil – jättes peredele lastekasvatamiseks rohkem raha kätte. Sel teel on astuda veel palju olulisi samme.

Hoolitsevat ümberjaotamist armastavad isikud ja enda heategude eksponeerijad tunnevad end sellest laste arvamisest tulumaksuvabastust lubavate pereliikmete hulka äärmiselt solvatuna – nemad ei saagi osaleda avalikult jõuluvanakingituste tegemises (mis küll võetakse arvele ja nõutakse omal ajal kõva protsendiga tagasi). See on egoistide ebavõrdne kohtlemine, sest kõiki teistsuguseid inimesi ei käsitletagi enam puhaste egoistidena, vaid omavahel lahutamatult seotud isikute rühmadena. Juba selline väike asi karistavat lastetuid, kes ei saavat nüüd nii palju rohkem raha tuleviku jaoks koguda kui lapsevanemad, kelle eest hakkavat nagunii hoolitsema nende lapsed.

Kõige põhjendamine saab alguse energiast, selle kogumisest, hoidmisest ja kasutamisest. Inimesed on ammustest aegadest unistanud valgust koti sisse varuda, aga see meetod ei saa toimida. Kontsentreeritud energia hajub aja jooksul, sõltumata, mis vormis see on – kas valgus, elekter, raha või võileivad. Hajumine on sageli ebaühtlane – patarei tühjeneb tasapisi, aga osutub külma ilma järel ootamatult lõplikult tühjenenuks, võileib kaotab tasapisi oma värsket võluvat maitset ja on äkitselt sootuks hallitanud, raha väärtus kaob tasapisi ja siis äkiliste hüperinflatsioonidega.

Raha nagu muudki tarvitamisvalmis energiat ei saa sukasäärde korjata, olgu see isiklik või pankuri pakutud pensionifondi oma. Raha hulk on ühiskonnas toodetavate ja tarbitavate väärtuste tasakaaluga määratud. Kui tootmist jääb tarbimisest vähemaks, sulab kogutud raha väärtus kevadise lumena. Raha on kokkuleppel põhinev energia, mis arvestab olukorra endisena püsimist. Kui osutub, et ühiskonna püsivuse mingi osa kokkulepe ei kehti, muutub mittekehtivaks ka sellega seotud raha.

Oleviku eduka salvestamise võimatuse (olevikku, ka selle suurt raha, saab originaalkujul aastatetagusesse tulevikku kaasa võtta vaid veidike, sedagi peab eelnevalt sobilikeks mälestusteks teisendama) tõttu on vaja seda taastoota. Inimese oleviku taastootmine ei ole ainult raha, vaid ka sotsiaalsuse-kodu (selle alla mahub ka suurem osa laste kasvatamisest) ning elukeskkonna taastootmine (näiteks mõtlemine selle peale, et homme oleks ka kena metsas jalutamas käia, mitte kõike täna saasta täis loopida ega hagudena rahaks kantida).

Kaks viimast olevikuosist ei ole rahas mõõdetavad, neid saab ainult raharinge abil mõjutada. Kuni need on olemas, on nad iseenesestmõistetavad ja odavad, aga kui kaovad, on käes krahh, mida ei paranda ka suure rahaga. Kuni õhus on hapnikku veidi rohkem või isegi poole vähem, elame normaalselt edasi, midagi suurt häirivat märkamata. Piisab vaid kümneks minutiks kraan kinni keerata, kui ei aita enam ükskõik kui suur raha.

Laste sigitamine ja kasvatamine on elu mitterahaline taastootmine (kõlab jõhkralt, aga ühtses taustasüsteemis teistmoodi ei saa ega tohigi käsitleda), milleta kukub kokku kogu ülejäänud ühiskonna taastootmine. On selge, et seda ei saa mõõta rahaga. Aga samuti ei saa seda toimetada ilma rahata.

Kuna praegune sotsiaalsuse ja laste taastootmine on äärmiselt halvas olukorras, võrreldes raha ja asjade taastootmisega, tuleb iga hinna eest midagi ette võtta. Odavamaid vahendeid selles vallas on lastelt tehtav tulumaksuvabastus – töö kadumise tõttu saab vabastada nii mõnedki ametnikud, kes enne kogusid lastevanemalt maksu, tõendeid ja siis maksid lastevanemate maksuraha toimetulekutoetusena tagasi.

Tänu tulumaksuvabastusele laste pealt kasvab osa perede sissetulek nii suureks, et neile ei ole vaja enam toetust maksta. Toetused jäävad sellegipoolest alles allapoole kriitilist piiri jäävatele lastega peredele. Raha pole mõtet edasi-tagasi liigutada, selle käigus raha kulub. Raha tuleb ametnikel liigutada nii vähe kui võimalik, siis saab seda teha ka palju täpsemalt just sinna, kus ühiskonnas on seda eriti vaja.

Laste ja nende koduperede tugevdamine on hädavajalik ka tuleviku pensionide jaoks. Pensionid ei sünni mitte ainult pensionisammastesse investeeritud rahast, tuleviku kindlustamiseks on vaja ka sotsiaalseid investeeringuid järgmistesse põlvkondadesse ning investeeringuid elamisväärse ja tootmiskõlbliku keskkonna säilitamiseks.

Lastega pere on odavaim viis tuleviku sotsiaalsusesse investeerimiseks. Kõigi võrdne maksustamine jätab enamiku tulevikuks vajalikke kulutusi lastevanemate kanda. Lastetute inimeste osa saaks lastevanematega võrdseks, kui kõik lastekasvatamiseks vajalikud kulutused maksaks riik kinni.

Praeguse sündimuse määra juures tähendaks see kõigi palga maksustamist veel ligi 20 protsendi võrra – see on absurdne. Alles mitu korda väiksem sündimus võimaldaks kõiki haarata võrdväärselt tulevase põlvkonna kasvatamisse praeguste maksumäärade korral.

Võrdsemat sotsiaalset investeerimist tulevikku aitaks kindlasti tagada lastetusmaks, mille arvelt suurendatakse lastetoetusi. Kuna lastetusmaksu kõiki (sealjuures eriti tulevasi lapsevanemaid) rahuldav kehtestamine on peaaegu võimatu, siis oleks mõistlik lapsed ja lastetusmaks muuta riikliku pensioni aluseks – tulevase põlvkonnata pole ju riigil kusagilt raha võtta pensioni maksmiseks. Alles laste olemasolu või lastetusmaksu tasumine avaks tee riiklikule pensionile. Kes aga lapsi põlgavad, võivad riskida pankade pensionisammastega.

On pakutud muidugi ka orjade (näotu, keeletu, meeletu, erineva kvalifikatsiooniga tööjõumassi) importi tulevikuhädade lahendamiseks. Kahjuks ei toeta see karvavõrdki kohalikku sotsiaalset keskkonda, mis niigi ei suuda end taastoota, vaid vastupidi, koormab seda täiendavalt paljude ränkade hädadega.

Teisalt – sotsiaalse keskkonna taastootmine suuremal määral vähendab rahalise keskkonna tootlikkust ja on seega ohtlik majanduse konkurentsivõimele. Siiski, ilmselt on viimane aeg vajutada pidurit sotsiaalsete ressursside ümberkantimisele rahaks. See on viinud majandusarengu kogu Õhtumaal ülekuumenemisele, mille põletavad viljad rahvuslike kollapsitena on juba ka naabermaadel ähvardavalt lähedal.

Kui suudaksime olla siin esirinnas, võiksime paarikümne aasta pärast olla müstilise viie jõukama Euroopa riigi hulgas. Saavutaksime selle just praeguse majandusarengu õigeaegse pidurdamise abil sotsiaalse keskkonna taastootmise kasuks, samal ajal kui teised maad tormavad vanaviisi edasi hävitava kuristiku poole.

Kindlasti pole laste tulumaksuvabastus piisav, et peatada kodu ja rahvusliku sotsiaalse rikkuse hävingut ning selle kantimist inflatsioonilisse raharinglusesse. Et tagada praegusele ja pealetulevale põlvkonnale rahuldav pensionipõli, on vaja palju rohkem tähelepanu pöörata sotsiaalsuse ja kodu taastootmisele. Väikese aeglustuse annaks laste tulumaksuvabastus kindlasti, tugipunkti järgmiseks sammuks.

Maksuvabastus

• 13. märtsil teatasid koalitsioonikõnelusi pidavate erakondade esindajad, et tulumaksu määr alaneb 18 protsendini, tulumaksuvaba miinimum tõuseb 3000 kroonile ning maksuvabastus rakendub ka esimese lapse puhul.

• Praegu kehtib maksuvabastus alates teisest lapsest.

• Sotsiaalministeeriumi tellitud uurimisraporti kohaselt toob 2006. aasta jaanuarist rakendunud täiendav tulumaksuvabastus alates teisest lapsest kaasa lisakulud suurusjärgus 257 miljonit krooni.

Tulumaksuvabastus alates esimesest lapsest toob kaasa täiendava lisakulu 626 miljonit krooni ehk kokku võrreldes baasstsenaariumiga 883 miljonit krooni.

• 2007. aasta prognoos näitab, et maksuvabastus alates teisest lapsest võib vähendada laste vaesust ligikaudu 0,6 protsendipunkti, maksuvabastus alates esimesest lapsest aga vaid 0,1 protsendipunkti.

Seega vaesuse seisukohalt on täiendav maksuvaba tulu esimeselt lapselt suhteliselt kulukas, võrreldes näiteks vanemahüvitise tõstmise või lapsetoetuse tõstmisega teise lapse pealt.

Allikas PM / sotsiaalministeeriumi tellitud raport peredele suunatud rahatoetuste mõjust vaesuse leevendamisele Eestis, 12.02.07.