Kolumnist Enn Soosaar leiab, et me käed küll sügelevad Vene karu torkima, kuid soovitused hankida Eestisse NATO tuumarelv ja puhastada riik vaenulikest indiviididest on just see, mille peale Kreml rahulolevalt käsi hõõrub.
Enn Soosaar: provokatsioonid on vesi Moskva veskile
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marju Lauristin refereeris Eesti Päevalehes heatahtlikku, kuid murelikku Taani kolleegi, kes oli temalt nädalapäevad varem küsinud, «kas oleme ikka kindlad, et Eesti mõistab täielikult oma positsiooni ELi idapiiril ja kas nii väike riik on üldse suuteline kestma». (Marju Lauristin «Ühtehoidmise meenutuspäevaks», EPL 22.08)
Mihkel Mutt sedastas Postimehes kaks paradoksi. Kui Eesti asuks Venemaast seitsme maa ja mere taga, oleks meie suhtumine hoopis teine – ükskõikne, mingil määral mõistev, eelkõige aga pragmaatiline. Ja teiseks: Eesti pikaajaline kogemus elamisest Venemaa all ja kõrval ei paku tänapäeva Euroopale huvi. (Mihkel Mutt «Geopoliitika ja sõbratunded», PM 19.08)
Ülo Nugis kinnitas oma kõnes (20.08) Toompeale kogunenud EV ülemnõukogu saadikutele, kes hääletasid augustis 1991 riikliku iseseisvuse taastamise poolt, et sellesama taastatud riigi püsimise tagatiseks on vaja tuua Eestisse NATO tuumarelvad ja vabaneda isikutest, kes saevad riigi alustalasid.
Igaüks teab, et Vene-Eesti suhted on kaugel sellest, mis need olema peaksid. 18 aastat on otsitud võlukeppi, mis parandaks kahe naabri omavahelist läbikäimist, mitu korda on nähtud jääd koguni liikumas, aga mida meil ei ole, need on normaalsed suhted Venemaaga.
Tõsi see on, et käed meil sügelevad Vene karu torkima. Mida Eesti võitis, kui president Rüütel keeldus minemast maailma poolesaja liidri seltsis Teise maailmasõja võidupidustustele Moskvasse? Kui riigikogu lisas viimasel hetkel Vene-Eesti piirilepingu ratifitseerimisseadusse kolm preambuli viidet? Kui võimud vaatasid läbi sõrmede, kuidas Lihulas pandi bravuurselt püsti Pärnus mahavõetud SS-leegionäride mälestuskivi? Mitte kui midagi. Küll aga annavad säärased demonstratiivsed žestid Kremlile mõnusaid ettekäändeid Eesti süüdistamiseks ning mõnitamiseks.
Siiski ei peitu nurisuhete põhjus Eesti käitumises. Heanaaberlikkust oma suurnaabriga pole ühelgi endisel nn liiduvabariigil, kes ei nõustu olema Moskva kuulekas sõltlane. Lähtuda tuleb sellest tõsiasjast.
Vladimir Putin kuulutas Nõukogude Liidu lagunemise 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks. Ta ei öelnud seda suusoojaks. Viimased kümme aastat on Kreml tegutsenud vääramatu resoluutsusega 1991. aasta viga parandada. Nii kaua kuni Venemaa poliitiline ja majanduslik ladvik jagab Putin & Co hinnangut ning sihiseadet, nii kaua kuni venelased peavad oma kodumaa ainuvõimalikuks tulevikuteeks deržaava restauratsiooni tsaaride ning Lenini-Stalini riigimalli eeskujul, jah, nii kaua ei ole meil oodata läbimurret.
Sulgunud on nõiaring. Kui riik saab suur olla, nagu seal näikse usutavat, ainult tingimusel, et selle juurde kuulub metropolist kontrollitav lai mõjusfäär, on Moskva jaoks välistatud heanaaberlikud suhted «lähivälismaaga», mis keeldub oma iseseisvust tema huvidele allutama.
Imerohtu, mis asjad jutti ajaks, meil ei ole. Eesti on üks kolmest Euroopa Liidu liikmesriigist, kelle idapiiri taga laiub suur Venemaa. Ahvatlusel ja ootusel kujuneda ida ja lääne vaheliseks transiidimaaks on sügavad juured. Hansa sajanditel näiteks tõi just kaugkaubandus meie kandi linnadele jõukuse.
Ajaloo kordumist loodeti ja loitsiti nii 1920ndatel kui ka 1990ndatel. Eks üht-teist liikuma hakkas, kuid mitte selles mahus ja tulus, mida oli oodatud. Peagi selgus muudki. Transiidivoogude «reguleerimisega» Moskva kord karistas Eestit, kord üritas mõjutada siinseid poliitilisi otsuseid. Ükski meie valitsus õnge ei läinud.
Kahtlemata teame üleaedsena Venemaast, selle minevikust ja olevikust, mentaliteedist, ambitsioonidest ja enesepettustest rohkem kui valdav osa liitunud eurooplasi. Siiski pidime tõdema, et meie valusad empiirilised teadmised huvitavad ELi pealinnades väheseid.
Tänapäeva lääs ei otsi vaenlasi, vaid partnereid. Sinisilmsust on üksjagu, aga selgesti võimutseb pragmaatilisus. Ja viimane ütleb, et Venemaaga tuleb suhelda, tuleb läbi rääkida, võib-olla koguni katsuda teda manitseda ning mõjutada.
Esiteks on Venemaa tuumariik. Ja tuumariigiga, mis põeb identiteedikriisi ning elab luuludes, ei mängita. See on reegel. Külma sõda tagasi ei soovita. Kuni vähegi võimalik, eelistab EL kompromisse.
Teiseks on Venemaa pindalalt maailma suurim riik ja päratult rikas loodusvarade poolest. Meelitus neile ligi pääseda on ELis valdav ning selle lootuse nimel ollakse nõus vahel üks, vahel koguni kaks silma kinni pigistama.
Aga on kolmaski asjaolu, millest vähem räägitakse, kuid millest on teadlikud kõik läänepoolsed tipp-poliitikud. Ärpleb Moskva mis ärpleb, aga maailma mastaabis ei anna Venemaa, eriti oma majanduslikus suutlikkuses, mõõtu välja. Putin ja teda ümbritsev klikk on osutunud võimetuks panna Venemaa arenenud riigi kombel toimima ja töötama. Veel hullem. Vajalikuks ei ole peetud vabaneda nendest nõukogudeaegsetest kammitsatest, mis pärssisid tavavenelase algatusvõimet ja võtsid kodanikelt kohustuse vastutada kodumaa käekäigu pärast.
Riik, mille sisemajanduse kogutoodangu (SKT) tõus sõltub esmajoones väljaveetava tooraine (nafta, gaas, alumiinium) hinnast, ei avalda teistele muljet ega hirmuta teisi. Lehitsen maailma ühte populaarsemat statistikakogumikku «The World Almanac and Book of Facts 2009». Andmed pärinevad möödunud või ülemöödunud aastast ega kajasta masu-seise, kuid on võrdluspildi saamiseks igati pädevad.
Venemaa SKTks on seal antud 2,1 triljonit dollarit. Vaatame teisi riike: USA – 13,8, Hiina – 7, Jaapan – 4,3, India – 3, Saksamaa – 2,8, Suurbritannia – 2,1, Prantsusmaa – 2, Brasiilia – 1,8, Itaalia – 1,8, Hispaania – 1,4, Kanada – 1,3, Mehhiko – 1,3, Lõuna-Korea – 1,2.
Veel rabavamaks läheb lugu, kui võrdleme riikide kogutoodangut elaniku kohta. Tõsi, eelnimetatutest jäävad India ja Hiina Venemaa SKTst per capita märgatavalt, Brasiilia ja Mehhiko mõnevõrra maha. Teisalt lööb meie idanaabrit siin vallas pikk-pikk rida maailma maid.
Et vältida arvudega liialdamist, piirdun ELi liikmesriikidega. Vanadest ületavad kõik, enamik mitmekordselt, Venemaa näitaja 14 700 dollarit. Suurbritannias on üksikisiku SKT 35 100, Saksamaal 34 200, Prantsusmaal 33 200, Itaalias 30 400, Hispaanias 30 100 dollarit. Aga ega ole selles kõrvutuses laita ka suure osa uusliikmete tulemus, näiteks: Sloveenia – 27 200, Tšehhi – 24 200, Eesti – 21 100, Leedu – 17 700, Poola – 16 300 dollarit.
Nii sügavat kuristikku, nagu valitseb Venemaa tegeliku võimekuse ja üliriigiks saamise ambitsiooni vahel, mujalt maailmast naljalt ei leia. Kuna Moskva sise- ja välispoliitikat kujundavad oleviku ja mineviku müüdid, langeb SKT-le ränk lisakoorem. Ikka enam nõuavad raha ning vahendeid prestiižprojektid «suurriikliku» militaarrusika näitamisest «sõpruse» ostmiseni Kolmandas Maailmas. Säärases olukorras pole võimalik riigi majandust tasakaalustatult arendada ja elanike suhteline vaesus on tõsisem, kui näitab statistiline SKT üksikisiku kohta.
Riiki, mis tahab Aisopose konna kombel ennast härjasuuruseks ähkida ja puhkida, ei võeta läänepoolses maailmas kuigi tõsiselt. Kuni Washington, Berliin, London, Pariis ja Brüssel on veendunud, et Venemaalt ei hakka tuumaraketid lendama, seni ei näe need ega paljud teised pealinnad tolles savijalgadel hiius endale ei majanduslikku ega sõjalist ohtu. Ja käituvad vastavalt.
Teine on lugu riikidega, mis asuvad piirkonnas, mida Moskva peab oma «ajalooliseks» huvisfääriks. Meie siin Pribaltijas ei saa ükskõikselt pealt vaadata, kuidas põhjanaaber kohtles ja kohtleb Gruusiat. Ähvardus laieneb kõikidele lahkulöönutele.
Ent tuleme tagasi Läänemere-äärseid julgeolekuprobleeme uuriva taanlase ja tema mureliku küsimuse juurde: kas Eesti mõistab oma positsiooni ELi idapiiril?
Meie olevik ja tulevik sõltub kahest vastakast tõsiasjast. Eesti kuulub täisliikmena Euroopa Liitu ja NATOsse. See on meie triumf ja iseseisvuse tagatis, mida pole kunagi varem olnud.
Meie idanaaber on maavaradelt rikas, kuid majanduslikult mannetu tuumariik. Ta ei suuda oma ajalooga toime tulla, elab müütides ja põeb suurushullustust. Ei, me ei pruugi karta tuumarünnakut, tõenäoliselt ka mitte tankirünnakut. Oht tuleb Kremli propagandistlikust sisenõudest käsitada Eestit – nagu teisigi iseolemise valinud ärakaranuid – geopoliitilise katastroofi tagajärjel nurisündinud riigina, mis takistab Venemaa muutumist superstate’iks. Seepärast tuleb meid üheskoos ja ükshaaval nuhelda.
Eesti positsioon ELi idapiiril seab meile mitmeid piiranguid. Ühelt poolt peame arvestama oma läänepoolsete partnerite seisukohtade, hinnangute ja huvidega. Põhjus on argine. Ainult nemad kindlustavad sessinases vägivaldses maailmas meie iseseisvuse.
Teiselt poolt peame hoiduma avaldustest ja ettevõtmistest, mida Moskva saab oma äraspidistes tõlgendustes meie vastu ära kasutada. Eestlasele ei ole see kerge. Aga kui me ei suuda ennast distsiplineerida, läheb meie lugu siin «postsovetlikus ruumis» asjatult keeruliseks.
Kehutus hankida Eestisse NATO tuumarelv ja puhastada riik vaenulikest indiviididest on just see, mida liitlased meilt kuulda ei soovi. Jutt on eriti vastutustundetu, sest see käib risti vastu NATO rahuaegsele kaitsepoliitikale. Seevastu hõõrutakse Kremlis käsi. Tuumaraketid Peipsi äärde ja etniline puhastus fašistlikus kääbusriigis! Nii vahvat uudist pole sealt kandist tükk aega tulnud. Molodtsõ, estontsõ!