Daniele Monticelli: Bushi visiit – milline tunnustus millele?

Daniele Monticelli Foto: Postimees.ee

George W. Bushi visiidiga seotult on kuulda olnud meie valitsusliikmete, poliitikute ja riigiametnike kiidulaulu Eestile osaks saanud tunnustuse kohta, mille märgiks see külaskäik olevat. See «tunnustus» on tulnud aga Bushi administratsiooni välispoliitika ehk «terrorismivastase sõja» omaksvõtu hinnaga.

Samal ajal kui mitmed sõjas osalenud Euroopa riigid on viimase kahe aasta jooksul otsustanud oma väed Iraagist tagasi kutsuda, pikendab Eesti põikpäiselt oma vägede missiooni Iraagis. Õõnsat juttu demokraatia levitamisest vaevalt enam keegi usub.

Seepärast rõhuvad Eesti poliitikud, põhjendades riigi osalemist terrorismivastases sõjas, üldisele strateegilisele eesmärgile, mille kohaselt USA usalduse ja toetuse kasvatamine ükskõik mis hinnaga aitab kindlustada Eesti iseseisvust. Seejuures jääb puudu Bushi administratsiooni välispoliitika mõjude sisulisest analüüsist.

See analüüs näitaks, et Eesti valitud tee ei ole üleilmses plaanis mitte ainult valeks osutunud, vaid võib põhimõtteliselt sattuda ohtlikku vastuollu ka Eesti strateegiliste huvidega.

Ohtlikud arengud

Probleemile võib läheneda nii praktilisest kui ka üldpoliitilisest vaatepunktist. Ma ei taha kaitsta Talibani ega Saddam Husseini totalitaarseid režiime ega samastada praegust olukorda Afganistanis ja Iraagis. Siiski viitavad viimased arengud mõlemas riigis selgemini kui kunagi varem USA juhtkonna valitud sõjalise lahenduse ebaõnnestumisele, mille eest hoiatasid paljud juba enne Iraagi sõja puhkemist.

Afganistani valitsuse võim ei ulatu Kabuli piirkonnast kuigi kaugele, territooriumi kontrollivad väepealikud ja Taliban, kes on taas kogumas jõudu ja toetust. Nagu viimased sündmused näitavad, ei oska NATO halvenevale olukorrale reageerida muud moodi kui uute massiliste pommirünnakutega «vaenulike külade» elanikkonna pihta. Selline hävitav inerts ei too aga edu.

Iraagis käib sisuliselt kodusõda, mille käigus tapetakse iga päev keskmiselt sada inimest. Sõltumatu uurimiskomisjoni andmetel on 2003. aastast kestva sõja tõttu riigis surma saanud umbes 600 000 inimest.

Valge Maja vaidlustab selle statistika, aga oma arve nad pakkuda ei oska või ei soovi.

Kui tegemist on kodusõjaga, oleks asjakohane Eesti valitsuselt küsida: kelle poolt või kelle vastu Eesti sõjaväelased Iraagis sõdivad? Kas sunniidi sisside vastu? Või Iraagi siseministeeriumi ja politsei «surmarühmade» vastu, kes terroriseerivad sunniitidest elanikkonda? Või al-Qaeda terroristide vastu? Või Moqtada al-Sadri liikumise vastu, mis osaleb oma meestega Iraaki valitsevate šiiitide poliitilises liidus, pidades samas üleval oma eriarmeed ja -sõda?

Riigiterrorism

Üldpoliitiline probleem seisneb selles, et kui seadustame terroristlike meetodite kasutuselevõttu Lääne suurriikide poolt, hakkab terrorismivastane sõda järjest rohkem sarnanema riigiterrorismiga.

Esiteks, viimastel aastatel oleme näinud, et sõda terrorismi vastu on ikka kõigepealt sõda iseseisvate riikide vastu, kus tsiviilelanikkonna massiline tapmine ja infrastruktuuride (teede, koolide, haiglate jne) hävitamine ei ole kõrvalised ja tahtmatud sündmused, vaid vältimatud abinõud «vaenlase» (terroristide? riigi? rahva?) põlvili surumiseks.

Terroristlikke meetodeid kasutatakse ka riigisiseselt, sest sõjaolukorras saab julgeolekust ainus tähtis poliitiline küsimus ning selle käigus muutuvad läänelikud demokraatiad politseiriikideks.

Julguse eest eluga maksnud ajakirjanik Anna Politkovskaja tõmbas otsese paralleeli Tšetšeenia ja Iraagi sõdu inspireerinud ideoloogiate vahel. Kui Iraaki võib okupeerida ja maatasa teha sellepärast, et Saddam võiks omada massihävitusrelvi või olla seotud terroristidega – väited, mis osutusid valeks –, miks ei võiks sama teha Tšetšeenia puhul?

Tuletagem meelde, et ka Nõukogude võim nimetas metsavendi «bandiitideks» ehk siis terroristideks. Sedasama olid ka prantsuse ja itaalia vastupanuliikumise võitlejad natside ja fašistide silmis.

Ja kui Tšetšeenias (või Palestiinas) omandab «terroristide hävitamine» järjest selgemini vaikse genotsiidi mõõtmed, leidub terrorismivastase sõja paradigmas ka sellele asjaolule õigustus, juhul kui õnnestub panna terve elanikkond vastutama «terroristide» tegude eest.

Eks igas Tšetšeenia peres ole oma mässuline ja palestiinlased hääletasid ju Hamasi poolt. Politkovskaja märgib, et USA-l ja Läänel puudusid ja puuduvad ka praegu mõjuvad argumendid Venemaa riigiterroristliku poliitika taunimiseks. Ja seda just terrorismivastase sõja retoorika tõttu, mida nad ise kasutavad.

Need on kaalukad põhjused, miks on vaja astuda otsustavalt vastu USA praeguse juhtkonna valitud poliitikale. See ei tähenda, et Ameerikale tuleks selg pöörata või kultiveerida antiamerikanismi.

President rahva vastu

Kui vaadata viimaste vahevalimiste tulemusi USAs, on pigem Ameerika president ise see, kes oma rahvale vastu seisab. Võib olla päris kindel, et järgmine USA president asub riigi praegust välispoliitikat oluliselt korrigeerima.

On vähe lootust, et Eesti poliitikute ja ametnike suust võiks visiidipäevadel kuulda sisulisi tähelepanekuid ja sõltumatuid hinnanguid terrorismivastase sõja poliitikale. Kuid Iraagi sõja algusest peale on Eestis olnud ühiskondlikke jõude, kes on seda poliitikat kritiseerinud. Neile ei piisa selgitusest, et kui sinna kord mindud, ei saa võetud kohustust pooleli jätta.

Ka arvamusküsitlused on kogu aeg näidanud, et suurem osa Eesti rahvast ei toeta Eesti osalemist Iraagi sõjas. Küllap avaldatakse neid arvamusi lähipäevadel mitmes vormis. Vabaduse, demokraatia ja iseseisva mõtlemisvõime vaatepunktist oleks see Eesti jaoks nii iseenda ja kui teiste silmis ainult hea märk.