Paavst.

FOTO: SCANPIX

Usuta inimene ei saa. Kolumnist Roy Strider kirjutab religioonist tänapäeva inimese elus.

Eelmisel kevadel järjestas apostelliku (paavstliku) patukahetsusameti kohtunik piiskop Gianfranco Girotti Vatikanis meie päevade seitse sotsiaalpattu, mis ei tee kahju enam mitte üksikisikule, vaid tervele ühiskonnale. Piiskop Girotti avaldusele, mis trükiti esmalt ära Vatikani lehes L’Osservatore Romano, järgnes melu traditsioonilises rahvusvahelises meedias ja kohe pärast seda ka järellaine blogosfääris.

Kuigi piiskop pööras oma avalduses tähelepanu mitmetele põletavatele teemadele, kadus tema seatud fookus meedia tekitatud hämusse. Peavoolu meedia, selle tänapäeval Püha Tooliga konkureeriva ja poolpüha institutsiooni pingutuste tulemusel edastati eksitavalt, justkui oleks Vatikan kehtestanud lisaks olemasolevale seitsmele surmapatule veel samapalju, kokku neliteist.

Kirikuisade meelest on üks suuremaid patte prügi mittesorteerimine, rääkisid ajalehed ka Eestis, ning irvitades pöörasid paljud lugejad ette järgmise lehekülje.

GMOd ja röövkapitalism


Vatikani märgitud vanad tuntud uhkus, ahnus, iharus, kadedus, viha, aplus ja laiskus on küllap tuttavad meeleplekid paljudele. Kuid ajakirjanduse poolt ekslikult ja naeruvääristavalt moonutatud Girotti avaldus sedastas lisa: keskkonna saastamine; sotsiaalne ebavõrdsus, mis tekitab juurde vaesust või on põhjustatud rikkuse või kapitali koondumisest väikese grupi kätte (ehk neoliberaalne kapitalism – R. S.); geeni muundamine; moraalselt kaheldavad teaduslikud eksperimendid; uimastite tarbimine või nendega kaubitsemine ning juba varasemalt väljaöeldud abort ja pedofiilia.

Paavst ise aga võttis sõna hedonismi ja tarbimishulluse vastu, mis tema sõnul laastab kõvasti ka kristlaste peret ning mõjutab nii usklike elustiili kui nende igapäevaseid toimetusi.
Otseselt tulenevad Vatikani tehtud antikapitalistlikud väljaütlemised maailma muutumisest, üleilmastumisest. See näitab osalt, et roomakatoliku kirik püüab muutuva maailmaga kaasas käia, kohanduda.

Teisalt tähendab tehtud avaldus aga kõva häirekellahelinat. Kui juba nõnda konservatiivne institutsioon nagu Püha Tool peab vajalikuks tõke+stada tänast korporatsioonipõhist kapitalismi, piirideülest reostamist ja narkodiilereid, on sajandivanuste kivimüüride kõrgusest valulävest kindlasti üle karatud.

Nagu ikka, on selliste avalduste taga mängumaad ka tõlgendusteks, näiteks loen «moraalselt kaheldavate teaduslike katsete» alla tänapäeval kõik loomkatsed, mis on Euroopa Liidus prioriteetseks kuulutatud 3R strateegia järgi asendatavad piisava ennustusjõuga QSAR modelleerimise ja in vitro testidega.

Püha Tooli on välja vihastanud sigadused kogu inimkonna vastu ning pole ime, kui tulevikus saab näha kaasaegset materialistlikule tarbimisühiskonnale kuulutatud ristisõda.
Religioonid arenevad koos ajaga, kuid enamasti on nendes peituvate õpetussõnade hea elukäik meie kõigi hooles kinni. Nüüd näikse hoolijate kaalukauss aga vaid tänases päevas elavate hoolimatute raskuse poolt üles kaalutud ja Vatikan paistab otsivat radikaalsemaid vahendeid oma tõdede kaitseks.

Kehvad ja pöördelised üleilmsed ajad täiendavad kindlasti erinevate usundite tunnistajate ridu ning igapäevased argimured leiavad oma päästva ventiili religioonis. Tänapäeval arvatakse olevat üle maailma umbes seitse miljardit usklikku, kuid selles rehkenduses pole arvestatud vanade usundite peamiste vastaste – uute (pseudo?)usunditega. Vanad ja vanad uued usundid on omavahel segunenud varemgi, kuid mis juhtub siis, kui kohtuvad ja lõimuvad vana ning sellele lausa vastandlikult uus?

Aafrika vereohver


Eestisse paljud vanad usud lähiajal ei jõua. Maailmareligioonid, nagu näiteks sikhism oma umbes 23 miljoni järgijaga, võivad siiakanti saabuda ehk järgmise kümnendi lõpul. Aga näiteks Põhja-Korea ametlik usund, marksismist arendatud chuche oma arvatava 19 miljoni jüngriga pole lääne­maailmas lähiajal üldse läbilöögivõimeline.

Kuid usuta inimene ei saa ning see tähendab, et ateistideks peab end maailmas vaid 2,3 protsenti elanikkonnast ehk umbes 158 miljonit inimest. Ja rangelt võttes on ka ateism ju usk – usk, et jumalat ei ole, sest mingeid vahendeid selle teadmiseks pole.

Usk on populaarne. «Kui jumalat pole, pole ka eriti vahet, kas ma temasse usun või ei. Kui aga on ja ma ei usu, siis olen tõelises jamas – nii et loogiliselt on mõistlikum uskuda,» arutletakse vahel. «Iial ei tea sa, mis usku jumal on,» mõtlevad sageli ärimehed ja toetavad natuke igat suuremat kohalikku religioosset gruppi. Umbes nagu erakondigi.

Kogu kristlaste 2,1-miljardilise armeega võrreldes on islami järgijaid praegu vähem – 1,4 miljardit… aga nende arv kasvab kiiremini. Hinduiste on samuti palju, kuid näiteks budism oma arvatavalt alla 400-miljonilise vennaskonnaga ei pääse veel suurele lavale.

Kõik need auväärsed religioonid seisavad silmitsi globaliseerumise ja nüüdisaja uute väljakutsetega, segunemise ja segamisega. Kas Vatikani kirjeldatud uue aja sigadused inimkonna vastu võivad vanu religioone sundida suuremale koostööle, koondumisele?

Kui omal ajal kohandusid ning ühtlustusid teineteisega vana himaa­laja bön ja tiibeti budism, ei olnud sellel Euroopale arvatavasti mingit kiiret mõju. Juba hilisem segu, Ladina-Ameerika macumba, aafrika riitusi ja religioone kristlusega segav usund, laseb krutsifiksi all loomohvreid tuua ning on leidnud järgijaid Euroopas.

Jehoova tunnistajad kui uus alg­kristlus on levinud üle planeedi, isegi Mongoolias või Nepalis olen kohanud ikka ja jälle oma missioonil kulgevate Jehoova tunnistajate paare. Ja Eestigi jumalused – Saksamaa pealt maha viksitud haldjad, aga ka meie oma vanapagan, tuulispask või maa-ema – tõusevad uuesti ausse, kas või läbi folk­bändide või neopaganate heli­loomingu.

Aga kui vanad religioonid on üritanud kõiksuse toimimise algtõdesid seletada või selgitada, siis uususundid püüavad inimeste, korporatsioonide ja valitsuste poolt loodud kesk- või ühiskonda kõiksuseliseks pöörata.

Animistlikud uususundid


Selles mõttes on tegu näiteks budistide dharmaõpetuse vastandiga. Tegeliku reaalsuse asendamine kujutluspildiga, ainelise maailma triumf. Tarbimine on juba liiga kaua olnud tõde, õpetus; ning reklaamid ja elustiiliajakirjad selle õpetuse pühakiri.

Probleem on ka selles, et animatismist on saanud usk kaubamärgi jõudu – veel üks võimas uususund. Kui vanaaja inimesed hoidusid end targu jumalate ja jumalustega samastamast, siis tänapäeva jumalustega samastamine käib sageli uue aja inimeste jaoks asja juurde.

Uusanimism paneb uskuma teatud automarkide jõudu, teatud pooside, elustiilide vägevusse. Lihtsustatud näitena, kui ikka BMW kaitsemaagia annab usku paljudele ja kui millessegi palju uskuda, siis kaldub sihuke asi tõeks muutuma.

Uue pereõnnehaldja nimi on ka Electrolux. Sest lapsi ei saa uususklik saada enne, kui pole pesumasinat ja autot. Tegelikult saab ju käia ka pesumajas või käsitsi pesta, kuid pesumasin kätkeb endas võlumaagilise rahulolutunde allikat, asjadest tulenevat kaitset.

Uususundeid tekib juurde sama kiirelt kui muid tänapäeva infokülluse ja üleilmastumisega seonduvaid nähtusi. Rastafarianism oma enam kui poolemiljonilise järgijaskonnaga kahvatub ainuüksi Balti riikides animistlike uskujate arvu kõrval, kelle arust tagab õnneliku elu ja kindla tuleviku ikka see uus-vana hea maja, auto, rikas mees kombinatsioon.

Läänes muidugi on uskumuslik segadus praegu veel idamaadega võrreldes tapvam. Sõnaga, kui buda munk püüdleb selle poole, et kaotada oma «mina», ego, siis läänemaailma inimene üritab oma ego võimalikult palju välja arendada, võrdsustades sageli ego arengu oma ihulise ja materiaalse mugavuse parima võimaliku astmega.

Kuna elamine on enamikus paikades defineeritav kannatamise ja kannatusena, elab lääne inimene oma valitud teel läbi intensiivsema stressiahela: kõik karjääri, domineerimise või teenimisega seotud tagasilöögid ja luhtumised omandavad idamaadega võrreldes märksa tõsiseltvõetavama tagajärje.

Uususundite teket on raske kontrollida või jälgida. Keeruline on ka eitada, et näiteks The Beatles võttis omal ajal lausa ülemaailmse uusjumaluse positsiooni, muutudes vähemalt religioonisarnaseks ning mõjutades lõppkokkuvõttes vähemalt sama paljusid inimesi kui kristlus ja islam kokku.

Popkultuur tekitab nüüd igapäevaselt rohkem uusi jumalusi kui animistlikud loodusrahvad teadaolevalt iial suutnud on. Vastupidiselt peamiselt suust suhu levinud kuuldustele vanaaja väiksemate jumaluste kohta jääb teave kaasaja jumalustest pikaks ajaks internetti, levib usundit toetava marketingiga jne.

Ja autosalongidest või ostukeskustest sakraalehitised trumpavad ammugi arvuliselt üle mošeede ja kirikute-kloostrite katusetornid. No kas pole siis need supermarketid tarbimisühiskonna pühakojad omaenda jumalateenistustega, nagu laulis juba aastaid tagasi Sõpruse Puiestee?

Tõepoolest, Püha Tooli ootab raske võitlus, aga üleilmne majanduskriis töötab kapitalistlike uususundite jüngritele vastu, andes võimaluse valgustuseks ning usuvahetuseks.

Seitse tänapäeva pattu
•    Keskkonna saastamine
•    Bioeetika küsimused (näiteks geneetiline manipulatsioon)
•    Ülemäärase varanduse kogumine
•    Vaesuse põhjustamine
•    Uimastitega kaubitsemine ning nende tarbimine
•    Moraalselt kahtlased eksperimendid
•    Põhiliste inimõiguste rikkumine