Anvar Samost: odav ajakirjandus ja hea ajakirjandus

Anvar Samost Foto: Pm

Ajakirjanik Anvar Samost on veendunud, et ajakirjandus on see, kui oma auditooriumit esindades tehakse informeeritud valikuid selle kohta, mis on oluline.

Vaadates ajakirjanduse ärimudeli muutusi viimase kümne aasta jooksul, näeme vastuolu tasulise ja tasuta ning pakendatud ja killustatud info vahel.

Võtame näiteks ajalehe Wall Street Journal. Inimene ostab tänavalt lehe ja maksab selle eest USAs juba üle dollari, Euroopas mitu eurot. Paberile trükitud ajalehte ostes ei saa lugeja mitte ainult konkreetselt neid uudiseid, mis teda huvitavad, mille kohta tal on ootus, vaid ta saab ka arvamusi, muid uudiseid, sekka kultuuri, raamatu-, muusika- või teatriarvustusi.

Lugeja saab infot, mida ta ei oodanud, sest ajakirjanikud lehetoimetuses on otsustanud, et üks või teine asi on oluline. Ja nii on ajakirjandus toiminud pikka aega.

Ent juba üle kümne aasta on maailmas olemas ka teistsugune ajakirjandus. Näiteks New York Timesi veebileht. Trükitud ajalehe eripära on see, et inimene lehitseb seda, vaatab pilte ja pealkirju, loeb siit-sealt.

Veebis see nii ei ole: veebis saab minna otse, kas või otsingu kaudu nende uudisteni, mis lugejat konkreetselt huvitavad. Ka on nii New York Timesi kui ka paljude teiste ajalehtede veebiküljed tasuta. Sisu, millega sajad ajakirjanikud on päev otsa tegelenud, on tasuta väljas.

Sellise ärimudeli idee oli, et veebi kaudu kogutav reklaamitulu kompenseeriks kalli sisu tasuta jagamist. Aga juhtus hoopis, et sisu pööravad rahaks otsingumootorid ja agregaatorid, kellest tuntuim on Google. Euroopa ja Ameerika ajakirjandusjuhid näevad selles organisatsioonis kolli, kes neilt raha ära võttis ja mõnes mõttes on neil ka õigus, kuid ainult mõnes mõttes.

Tegelikult võttis nende käest raha ära hoopis nende endi 15 aasta tagune otsus jagada sisu veebis tasuta, mida seejärel asuti osavalt ära kasutama.
Tekkinud on olukord, kus ei pea enam lugema näiteks New York Timesi, sest keegi on sisu nii-öelda pakendist välja võtnud ja laiali pihustanud. Sama olukord on Eestis: on paar veebilehte, kust on võimalik isegi reklaami vaatamata kõigi ajalehtede sisu lugeda.

Arutatakse, kuidas panna lugejad selle pihustatud sisu eest maksma. Tulemused on seni vastuolulised. Keegi ei tea, kuidas tarbijatele selgeks teha, et asi, mida on kümme aastat tasuta saadud, muutub jälle tasuliseks.

Kõik inimesed tarbivad siiski endiselt meediat. Seejuures on uudiseid praegu väga palju – kuhu ka internetis ei vaata, igal pool on uudised.

Associated Press tegi hiljuti suure valimiga ülemaailmse uuringu inimeste meediatarbimise harjumustest. Tulemused olid üllatavad. Uuring näitas, et inimesel on lihtne kätte saada pealkirju, breaking news-tüüpi sisu, aga sellest palju kaugemale ei jõuta, sest inimesed ei tea, mida otsida. Inimesed ei tea, mida nad ei tea, aga peaksid teadma.

Kui vaadata näiteks CNNi või BBCd, siis näeme, et korratakse ühte ja sama pealkirja, korratakse ja korratakse, mõne aja pärast pealkiri vahetub ja jälle korratakse. Tausta, sügavuti minevat ajakirjandust sealt enamasti ei tule. Viimati kogesid paljud seda näiteks Gruusia sõda jälgides.

Korduvatest pealkirjadest tekib küllastus, aga igavusest tullakse ikka «tagasi», kontrollimaks, kas midagi on muutunud. Kordan, inimene ei tea, mida ta peaks otsima. Mingi vahelüli on kadunud: inimesed tahaksid saada ajakirjandust, aga nad ei oska pihustunud pilvest otsida, nad ei tea, mis on oluline.

Ajakirjandus ei ole see, kui inimesele antakse seda, mida ta tahab, tema enda eelistuste ajaloo põhjal. See on meelelahutusäri, meediatoodete valmistamine. Lisaks kaasneb sellise praktikaga lumepalliefekt, primitiivsed teemad aina kasvavad ja keerulisemad teemad marginaliseeruvad olematuks.

Ajakirjandus on see, kui oma auditooriumit esindades tehakse informeeritud valikuid selle kohta, mis on oluline.

Ja seepärast on ajakirjandus kallis. Seda ei saa teha tasuta, seda ei saa teha lühiajalisi eesmärke silmas pidades. Ajakirjanduse tarbijatena eeldame, et inimesed, kes ajakirjandust loovad, on meist informeeritumad, nad näevad asju laiemalt, nad on elukogenud.

Kirjeldatud ajakirjanik peaks aga päris palju palka saama, võrreldavalt juristi või arstiga. Kui ringi vaatame, siis olukord on mõnevõrra teine, ajakirjandust on üritatud teha võimalikult odavalt.

Miks arvatakse, et suvaline inimene suudab kirjutada pangandusest või riigieelarvest, kui ta pole neid valdkondi seest näinud, kui ta ei tea, millised on taustamõjud ja seosed? Ei suudagi. Tavaliselt lahendatakse olukord nii, et riigieelarvest lihtsalt ei kirjutata kuni hetkeni, mil valitsus selle riigikogule üle annab. Siis nopitakse välja paar kõmulist rida – keegi saab palju raha, keegi vähe ja kolmas ei saa üldse.

Nüüd, kui traditsiooniline meedia on sattunud erinevatel põhjustel tugeva surve alla, on ajakirjanduse loodava lisaväärtuse küsimus uuesti üles kerkinud. Mõned usuvad, et ajakirjanduse lisaväärtust näitab suur auditoorium ja sellega kaasnev reklaamitulu.

Mina ei usu, et see on hea ajakirjanduse mõõt, sest reklaamiandjaid huvitab harva sisu, alati aga auditooriumi ulatus. Viimase loomiseks ei ole vaja luua ajakirjanduslikku sisu, piisab meelelahutusest. Ajakirjandusliku lisaväärtuse mõõt on pigem see, kui paljud inimesed tahavad maksta sellele juurdepääsu eest.

Olen siin-seal esinedes ikka publikult küsinud, kes kuuluvad Eestis eliiti, lisades, et seda hulka on üsna lihtne arvuliselt kirjeldada. Tegu ei ole 30 perekonna või 1000 intellektuaaliga, Eesti tingimustes kuulub eliiti iga inimene, kes tellib ajalehte.

See on kasvavalt elitaarne tegevus. Mõned väljaanded võib maha lahutada, aga ligikaudu kuulub Eestis eliiti 100 000 inimest – need, kes on valmis kulutama raha, et osta juurdepääsu eestikeelsele ajakirjandusele.

Kui me tahame sellise vaate kallal norida, väites, et Eesti ajakirjanduse tase pole kuigi hea, siis võime fookust koomale tõmmata ja öelda, et Eestis moodustavad eliidi inimesed, kes oma raha eest on endale tellinud mõne välismaise ajalehe või ajakirja (või ostnud juurdepääsu veebis).

Muidugi, meelelahutus jääb alati populaarsemaks kui ühiskonna tulevikku käsitlevad arutelud. Aga kui see arutelu ühiskonnas puudub, siis hakkab juhtuma piinlikke asju, ja mitte kümne aasta pärast, vaid üsna kohe.

See on ka üks põhjus, miks Lätis on praegu nii, nagu on. Tahtmata olla lätlaste suhtes halvustav, tuleb märkida, et Läti ajakirjandus on Balti riikidest kõige nõrgem. Sel on erinevaid põhjuseid, kuid head ajakirjandust on seal vähe ja seetõttu on kannatanud ühiskonna läbipaistvus ja sidusus. Ajakirjanduslikus mõttes ei teeninda Läti eliitauditooriumi peaaegu keegi.

Kokkuvõttes: kunagi ei saa olema olukorda, kus juurdepääs tõsisele ja süvitsi minevale ajakirjandusele on tasuta. See juurdepääs võib olla odav ja kindlasti pole mustvalgeid variante – kollase ajalehe vahel võib olla kaks külge välispoliitilisi uudiseid.

Pikas perspektiivis on aga küsimus selles, kas meil tõesti tekib ühiskond, kus suurema osa inimeste meelt lihtsalt lahutatakse ja väikest osa informeeritakse. Ja tekib uus lõhe tänaseks kaduva digitaalse lõhe asemele.

(Kirjutis põhineb 18. juunil Tallinnas BNSi meediaseminaril peetud ettekandel)