Anna-Maria Penu kolumnist

FOTO: Pm

Aitab juba naise süüdistamisest, kelle elukaaslane ja tolle «armastus» tema kallal rusikad, jalad ja erinevad piinamistaktikad käiku laseb!


Mitte ükski «näägutamine» ega «kägisemine» (vaata ja imesta, milliseid kauneid sõnu kasutatakse naiste suhtlusviisi kirjeldamiseks!) pole põhjendus ega õigustus füüsilisele vägivallale. Mitte kunagi!



Aitab juba ema süüdistamisest, kelle poeg vägivallatseb naiste kallal! Tundub, et naised on süüdi kõiges, mis puudutab naistevastast vägivalda: ei oska poegi kasvatada, provotseerivad oma elukaaslasi ise, ei tule vägivallatseja juurest ära, rääkimata sellest, et naised on üleüldse ühed parajad manipulaatorid, salakavalad ja kahtlased olendid. Ja vägivallatsevad mehed ise oma käitumise eest ei vastuta, sest neil pole mõtlemis- ja kõnevõimet? Piisavat sõnavara?



Ning muidugi aitab juba meeste füüsilise vägivalla loomulikuks pidamisest! Vägivald pole kaasasündinud, vaid õpitud ja ühiskonnas aktsepteeritud käitumisviis, kuid mitte sugugi paratamatu ega vältimatu. Lähisuhtevägivallas on füüsiline vägivald praktiliselt alati samm pärast vägivallatseja poolt aastaid kestnud vaimset terrorit ohvri kallal, mitte vastupidi.



Ja aitab ka sellest, et naiste piinamist ja tapmist oma partnerite poolt liigitatakse õnnetusjuhtumite või kireroimade alla! Kui mees terroriseerib oma naist vaimselt ja füüsiliselt, siis pole see kunagi üksikjuhtum või viinauima süü, alati teiste süü ega ka alati õigustatav.



Alkohol võib alateadvuses olevaid tundeid-mõtteid võimendada, kuid ta kunagi ei tekita neid. Seega tekib naistevastane vägivald alati mehes valitsevast uskumusest, et temal on naise üle võim, tal on mehe õigus, ja naine, kes selle vastu protesteerib või oma iseloomu näitab (kohutav, kui naisel on iseloom ja ta julgeb sõna võtta!), tuleb «paika panna», talle «naise koht» kätte näidata.



Nii et aitab juba naistevastase vägivalla õigustamisest, naeruvääristamisest ning tühiseks pidamisest! Tegemist on terve ideoloogiaga, meie patriarhaalse maailmanägemuse ja -korraldusega, mis on oma olemuselt seksistlik, ebaõiglane, vägivaldne ning naisi allasuruv.



Kui see pole kuritegu raskendav asjaolu, siis ma ei tea, mis seda veel ühes end demokraatiaks pidavas riigis olla võiks. Siinkohal nõuan meie valitsuselt lähisuhtevägivalda spetsiaalselt reguleerivat kriminaalseadust, sest Eestis elavad naised ei ole kehtiva seadusega kaitstud ega nende timukad kuriteo julmusele vastavalt karistatud.



Sest samamoodi nagu vaimne vägivald, mis nullib naise isiksuse täielikult, jõuab perevägivald aastate jooksul pea alati füüsilise vägivallani, muudab naise mehest sõltuvaks ja seetõttu on tal nii raske ära minna (mitte seepärast, et talle selline olukord meeldiks) ning füüsiline vägivald viib ohvri varem või hiljem kindlalt hauda.



Seega, aitab juba naiste süüdistamisest, naistevastase vägivalla õigustamisest ja vägivaldsete meeste «mõistmisest»! Või suudab tõesti keegi mõtlev, haritud inimene veel tänapäeval uskuda, et armastatu käe läbi piinatud ja tapetud naised on oma traagilise saatuse tõesti mingil viisil ära teeninud: pole/polnud piisavalt head, korralikud, leebed, leplikud, vaiksed...?