Urve Kaur FOTO: SCANPIX

Kaitseväe psühholoog Urve Kaur kirjutab, et kaitseväe süsteemis tehakse mitmeid olulisi asju «nagu alati on tehtud», andmata seejuures endale aru, et arengueelis on neil, kes kohandavad süsteemi muutuva inimesega, mitte vastupidi.

Tundub, et midagi on mäda kaitseressursside ametis (KRA). Kindlasti on midagi mäda ka riigis ja inimestes endis, kuid väidan, et amet võtab oma tööd formaalsemalt, kui temast sõltuv kaitseväe osa taluda suudab.

KRA arstliku komisjoni tööd ei saa lugeda rahuldavaks, kui teenistusse saadetakse vaimse alaarenguga noormees, kel probleeme riietumisegagi; samas paneb komisjoni psühhiaater paariminutilise vestluse käigus välja psüühikahäire diagnoosi, mille ajateenija vaidlustas (vaie rahuldati); teenistusse saadetakse ka astmaatikuid, väsimus-luumurdudega, väga piiratud ülajäseme liikuvusega, auraga migreeniga, psüühikahäire diagnoosiga noori mehi. Kolleeg teab rääkida juhtumist, kus teenistusse saadeti ühe käega noormees.

Loetelu võiks jätkata. KRA komisjoni soovitused kutsealustele: minge kaitseväkke, küll see teid terveks ravib, seal tehakse korralik terviseaudit. Psüühikahäirega noormehed saadetakse teele: minge kaitseväkke, seal vastutatakse teie hakkamasaamise eest.

Ajateenijate rahuloluküsitluse järgi pole kolmandik neist KRA arstliku komisjoni tööga rahul. Veel olulisem tagasiside tuleb aga neilt, kes peavad komisjoni tööga edasi tegelema – väeosa meedikuilt. Arrogantsuse tipuna saatis KRA Tallinna arstlik komisjon juuli algul kõik ajateenijad teenistusse, hindamata nende silmade tervislikku seisundit.

Pärnu arstlik komisjon seevastu märkis kõigi ajateenijate silmad normaalseteks. Kogenud kolleegid väidavad, et selline suund KRA töös on jätkuv ja tõusev trend.

KRA töö teeb ära väeosa meditsiinipersonal. Rääkimata elukutseliste sõjaväelaste pingutustest, kel tuleb väljaõppes järele aidata neid, kelle koht ei ole kaitseväes.

Rühmaülemate pahameel on mõistetav, väljaõpe on ju pärsitud. Kaitsevägi ei ole koht, kus nunnutatakse, hoitakse käest kinni, mängitakse ringmänge ja otsitakse mingeid tagavaravariante. Selline ei saa olla kaitseväe ülesanne. Sõjaväeline väljaõpe on üles ehitatud füüsiliselt ja vaimselt terve koosseisu jaoks. Rühmaülemat, kes peab hakkama saama nn tasandusrühmaga, on militaarses mõttes halenaljakas vaadata.  

Selles olukorras on kaks lahendust: viia reservarmee tootmisvajadus reaalse võimalusega kooskõlla või jääda suure tootmisvajaduse juurde, andes järele kvaliteedis, ja osa sõjalisest väljaõppest viiagi «tasandusrühmade» tasemele.

Kutsealuste jaotamiseks on KRA-l üksainuke töövahend, mida ka ambitsioonikalt testiks nimetatakse – Thomase-meetod. See on Briti personalivaliku intervjueerimise abivahend. See ei ole test.

Kui 2007. aastast kasutatava meetodi kohta hakkas kaitseväelastelt tulema kriitilist tagasisidet, tegi Tartu Ülikool koos Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste teadusuuringute keskusega meetodile valiidsusuuringu. Valiidsusuuring näitab, kas mõõtevahend mõõdab seda, mille mõõtmiseks seda kasutatakse. Uuringu tulemus oli Thomase jaoks hävitav: meetod ei sobi militaarkonteksti.

Kui Thomase-meetod ei mõõdagi seda, mida mõõdetakse, siis algab ajateenistus suure veaga, mis määrab reservväelase karjääri kaitseväes. Võime jõuda olukorda, kus näiteks magistrikraadiga keemikule, abi-mürsukandjale, jagab käske kerge vaimse puudega kapral, sest KRA testis ametikoha nii.

Thomase-meetodi üle naeravad kutsealused, kaitseväelased on pahased ja psühholoogid solvunud. See on võrreldav olukorraga, kus kaitseväelasele antakse missioonile kaasa lumelabidas ja küüneviil, öeldes, et tee see asi seekord sedaviisi ära.  

Thomase-meetod ei ole kasutusel üheski teises sõjaväes. Jääb üle konstateerida, et otsustusvõim ja kompetentsivõim on teineteisest valgusaastate kaugusel.

Ka selektsiooni osas tuleb KRA  töö kaitseväelastel ise ära teha: peale baaskursust viia läbi intervjuu, hinnata ja määrata ajateenijale ametikoht. Selline praktika on kasutusel Soomes, kus see töö on ka tasustatud. Meie hoiame tühikäigul huugavat Thomast, maksame palka KRA «testijatele» ja Thomase maaletoojale iga-aastast lepingutasu ca 30 000 eurot. Ikka lipsab rumalaid otsuseid aeg-ajalt sisse, kuid alati on võimalus neid revideerida. Thomas on paraku puutumatuna huuanud üle kuue aasta.

Veel visamalt puutumatuna püsib veendumus, et ajateenija peab puhkepäevad väeosas veetma. Jättes kõrvale nädalavahetust hõlmavad õppused, pole see kuidagi põhjendatud. Teenistuse alguses on üksuse tunnetuse tajumiseks, sünergia leidmiseks ja olude tundmiseks hädavajalik olla mõnda aega nonstop «asja» sees.

Ajateenijal on kaitseväelasena samas õigusruumis õigus ka kahele vabale päevale nädalas. Puhkuse olemuslik sisu seisneb otsustamisvabaduses, kus ja kuidas aega veeta. Miskipärast on see lihtne, tavapärane nähtus kaitseväe kõrge juhtimistaseme oluline küsimus. Meil on tsiviilkontroll militaarvõimu üle ja selle raames võime ka ideid ja lahendusi pakkuda. Käin avalikkusele arutamiseks välja esmapilgul ketserlikuna paistva idee teha ajateenija teenistusnädal viiepäevaseks ja vabastada kaitsevägi linnalubade temaatikast.

Kindlasti tuleb tagada kaitseväe infrastruktuuri toimimine ja esmane reageerimisvalmidus, mis tähendab, et kõik iga nädal puhkepäevi kätte ei saa. Kuid ajateenija saab mingil määral jälle kontrolli oma elu üle – ta saab tsiviilelu kulgemisel kätt pulsil hoida. Linnaloal ei käida ainult  «rihma lõdvaks laskmas» või kõssi tegemas. Paljud mehed teevad neil vähestelgi linnalubadel palgatööd, et toime tulla. Ajateenistus on pikk aeg, kõik ei seo ju tulevikku sõjaväega, seetõttu on tarvis oma militaar- ja tsiviilelu koos toimimas hoida.

Kontakti sotsiaalse lähivõrgustikuga on ajateenijad ka ise olulisena välja toonud. Kohati on mindud selle vajaduse rahuldamisel teenistussuhte turumajanduslikuks suhteks taandamise teed. Ajateenistuse mitteametlikus hinnakirjas on linnaloa hinnaks 30 eurot. Pelgalt taolise praktika vältimiseks tuleb linnaluba iseenesestmõistetavaks muuta. See ei saa olla privileeg või võimuhoob.

Linnaloa kaotamine annab ohvitserile võimaluse töösse loovalt suhtuda, otsida alluvate jaoks uusi motiveerimise, distsiplineerimise vahendeid. Rühmaga koos nädalalõppudeks ametipostide mehitamise planeerimises osalemisest tõuseb positiivne mõju ajateenijale, kes otsustamisse kaasatuna tajub kuuluvustunnet ning enda olulisust otsustajana ja vastutajana.

«Dessantnikud» tõmbavad mu ettepaneku peale kopsud õhku täis ja valmistuvad rünnakuks stiilis, nii on kogu aeg tehtud, mida sina ka tead. Paraku võib see «kogu aeg nii tegemise aeg» piirduda ajaga, mida mäletatakse. Mis aga tehti etruskide armees, kuidas toimis Rooma sõjavägi – seda aega ei õhata taga «nii on kogu aeg tehtud», sest seal kasutusel olnud võtted jäid ajale jalgu ja keegi julges otsustada teha asju toimivamal viisil.

Konservatiivseid süsteeme nagu kaitsevägi on vaja kohandada tänapäeva inimeste vajadustele vastavaks, mitte püüda inimesi süsteemile sobivaks vormida. Kaitseväelasi ei tohi käsitleda statistilise ühikuna. Panustades inimestesse, neid arendades ja väärtustades saame kindlad olla, et hüpoteetilisel D-päeval on meil olemas arvestuslik suurus, mida juhtida.

Kui miski on kohustuslik, tekitab see trotsi ja inimene hakkab otsima kinnitust oma negatiivsele hoiakule. Sellise vastumeelsuse vastu ajateenistuses aitaks kogu kohustuslikkuse juures mingi valiku sisse toomine.

Lahenduseks on diferentseeritud lähenemine. Intelligentsus on see, mis suuresti määrab ära nii sooritus- kui ka kohanemisvõime. Võimekamad suudavad väljaõppe kiiremini läbida, neid motiveerib ajavõit ja teadlikkus oma võimekusest. Saame ühendada õpingud tsiviilülikoolis ja ajateenistuse. Näiteks ülikooliõpingute suvevaheajal läbida kolmekuulise sõduri baaskursuse. Seeläbi võiks ajateenistusse positiivselt suhtujate ja ajateenistusse tulijate arv suureneda. Järgmise aasta suvevaheajal saab teha läbi sõjalise väljaõppe teise etapi, sidudes selle võimalusel oma tsiviilerialaga.

Ajateenijate järjest viletsama tervise ja nõrgemate tervisenõuete juures on tarvis alternatiivteenistust arendada. Reaalsuses kasutab alternatiivteenistust 0,04–1 protsent ajateenijatest. Kaitseväes on uhke kaplaniteenistus, kes on justkui loodud sellega tegelema. Kaplaniteenistuse ülesanne on oikumeeniliselt teenida. Eestlastena oleme üsna usuleiged. Ehk on aeg pakkuda kaplanitele ka põnevamat tööd toimiva alternatiivteenistuse loomise ja arendamise näol.

Soome eeskujul saab saartelt pärit poistele pakkuda alternatiivteenistust oma kodusaarte piirivalvekordonites. Sotsiaalsüsteem vaevleb probleemide käes, lasteaiad, politsei- ja päästeteenistus ootavad abikäsi. Kaitseuuringute keskus on üsna hiljuti välja käinud IT-ajateenistuse idee.

Jaapanlaste uuringus leidis kinnitust seos, et mida pikem tööpäev, seda lühem ja ebakvaliteetsem uneaeg ja madalam tervisekvaliteet. Ajateenija tööpäev ulatub kuni 14 tunnini. Ta on potentsiaalselt üleväsinud. Ebakvaliteetne uni suurendab ka psüühikahäirete vallandumise riski.

Magistritöös otsisin lahendust psüühikahäirete tõttu ajateenistusest väljalangemise vähendamisele. Ringkonna ülema loal oli eelmises väljaõppetsüklis ühes pataljonis päevakorras 30-minutiline lõunauinak.

Õhutõrjepataljoni ülema riskivalmidus sellise avantüüriga kaasa tulla käivitas pilootprojekti. Ja see töötas. Psüühikahäirete tõttu teenistusest väljalangemise osakaal oli õhutõrjepataljonis neli protsenti ja kontrollpataljonis seitse protsenti. Töö tulemuste näol on ajateenistuse valusale probleemile teadusliku empiirikaga tõestatud praktiline lahendus olemas ja erinevalt Thomase-meetodist pakun uinakumeetodit tasuta.

Arvatakse, et on turvaline ja lihtne järgida juba olemasolevat rada ja teadaolevat käitumist.

Sellist käitumisrepertuaari omandamist nimetatakse mudeldamiseks ja see isegi töötab. Kuid edu- ja arengueelise saavad need, kes lõhuvad vana mudeli, julgevad selle raamidest välja tulla ja võtavad kasutusele uue matriitsi. Peaksime olema valmis arutlema ja otsustama oma meeste, oma poegade, oma sõprade selgema ja parema tuleviku nimel. Leidmaks lahendusi, kuidas mitte ainult ajateenistus, vaid kogu militaarium tsiviileluga ühildatavamaks muuta.

Artikkel väljendab autori isiklikke vaateid, mis ei pruugi kokku langeda Eesti kaitseväe ja kaitseministeeriumi ametlike seisukohtadega.