Avo-Rein Tereping

FOTO: SCANPIX

Kas magistritöö on nagu tavaline õppeaine, kus juhendaja suunab ja kontrollib üliõpilast sammukeste kaupa, või ikkagi iseseisva töö oskust tõestav meistrieksam, arutleb Tallinna Ülikooli lektor Avo-Rein Tereping.

Magistritööde juhendamise teema tõuseb aeg-ajalt ikka ja jälle. Tavaliselt seoses plagiaadi või mõne magistrandi eriti mannetu esinemisega kaitsmisel (kas Martin Luther ja Martin Luther King on ikka sama inimene?). Lisaks tööde ostmine – internetis leiab hulgaliselt nii abipakkumisi valmistööde kirjutamiseks kui ka üliõpilaste appihüüdeid magistri- ja diplomitööde, referaatide, praktikaaruannete ja muude tööde asjus.

Tuleb ette ka mõne tudengi kurtmist, et juhendaja ei ole talle andnud seda, mida ta lootis. Värske näide Triin Hertmanni artikkel «Kui juhendaja jätab magistrandi jalgratast leiutama» (postimees.ee 25.07). Mis siin salata, mina olingi tema magistritöö juhendaja.

Ma ei hakka ümber lükkama artiklis toodud, pehmelt väljendudes, ebatäpsusi. Küllap siis autorile asjad just niisugusena tundusidki, muidu poleks ta oma lugu kirjutanud. Pigem keskenduksin juhendamise probleemidele üldisemalt, eriti sotsiaalteadustes.

Töötan Tallinna Ülikoolis osalise koormusega, mu põhitöö on ühes telekommunikatsiooniettevõttes. Seetõttu tean tööandjana ootusi, mida firmad esitavad magistrikraadiga töötajatele, ja ka tegelikku pilti. Sestap võib ehk minu arvamus juhendamisest ja selle tulemustest mõnevõrra erineda puhtalt akadeemilise töötaja omast.

Magistritöö põhieesmärk on näidata, et õppur on omandanud magistriõppe käigus vajalikud õppeained ja suudab iseseisvalt juhendaja abil läbi viia teaduslikku uurimistööd. Ta valdab uuritava teemaga seotud teooriaid, suudab iseseisvalt leida andmebaasidest teaduskirjandust ja seda ka kasutada, püstitada hüpoteese ja neid kontrollida, läbi viia empiirilise uuringu, analüüsida saadud andmeid ning kirjutada kokku vormistusnõuetele vastav teadustöö. Juhendajal on suunav ja abistav roll.
Magistritöös kasutab tudeng varasematel kursustel õpitut. See on omamoodi eksam, mille tulemus näitab taotleja taset. Umbes nõnda, nagu keskaegsetes tsunftides tegid sellid oma õppeaja lõpus iseseisvalt katsetöö, mille põhjal teised meistrid hindasid, kas pürgija on meistri tiitlit väärt.

Ega kõik kandideerijad olnudki! Ega kõik magistrandidki suuda magistritööga maha saada. Samuti ei garanteeri magistriõppesse astumine automaatselt magistrikraadi («aga juhendaja peab mind läbi aitama…!»). Ülikool ei ole tehas, kus igast nõuetele vastavast sisenevast toorainekamakast saab väljundis toode, mille kvaliteet sõltub ainuüksi tehase tehnoloogilistest protsessidest. Magistriõppe edukas lõpetamine sõltub ennekõike õppurist endast.

Magistrandid on erinevad. Mõned vajavad töö valmimisel väga vähest juhendamist. Muidugi sõltub see ka töö teemast, kuid põhiliselt siiski sellest, kui hästi on tudeng omandanud magistriõppe käigus või varemgi vajalikud õppeained. Siit tuleneb esimene probleem: mõned on küll magistrikursuse läbinud, kuid tegelikult ei ole valmis magistritöö tegemiseks.

Näiteks on üsna levinud eelarvamus, et psühholoogiateadus (ja teisedki sotsiaalteadused) ongi midagi väga pehmet, hajusat ja, jumal hoidku, ilma igasuguse andmeanalüüsita. Kuid psühholoogias, organisatsioonikäitumises ja teistes sotsiaalteadustes tuleb pärast vajalikul viisil andmete kogumist kasutada üsna keerukaid statistilise analüüsi meetodeid, et saada teaduslikult usaldusväärsed tulemused.

Mitmed magistrandid ei ole aga neid oskusi õppetöö käigus omandanud. Kas peaks juhendaja hakkama seda õpetama? Magistritöö kirjutamise käigus ei ole selleks enam aega. Muidugi suunab juhendaja juhendatavat, kuid see ei tähenda õppimata (või arusaamatuks) jäänud kursuse kordamist, juhendaja antavaid järeleaitamistunde – selleks lihtsalt ei jätku aega.

Juhendamisel on kaks poolt. Nende panus töö valmimisse on aga oluliselt erinev. Töö autoriks ja aktiivseks pooleks on magistrant. Sestap nimetatakse ka töö tsiteerimisel selle autori, mitte juhendaja nime. Valmis töö on magistrandi taseme mõõt.

Juhendaja ei vea tudengit enda järel mööda magistritöö kirjutamise keerukat teed. Sellele soovile viitab Triin Hertmanni eelnimetatud artikkel («juhendaja jätab magistrandi…»).

Juhendaja annab üldised soovitused, vaatab üle juba kirjutatud töö või selle osad, juhendab ja annab soovitusi parendamiseks, juhib tähelepanu vigadele, mitte aga ei kontrolli ega utsita magistranti tagant (et juhendataval oleks võimalikult mugav, sest magistrandil on ju niigi vähe aega!).

Allkirjastades magistritöö ja lubades selle kaitsmisele, kinnitab juhendaja, et tema hinnangul on töö kaitsmiseks sobiv, kuid mitte seda, et töö saab hindeks A (suurepärane). Hinne sõltub siiski tudengi tegelikest oskustest.

Loomulikult ei tulene juhendamise probleemid ainult magistrandist. Kui juhendaja ei leia aega juhendatavaga suhtlemiseks – kas otse või e-kirja vahendusel –, on tudengil põhjust nurinaks. Paraku soovivad ajahätta jäänud üliõpilased sageli juhendaja kommentaare kohe, sest tähtaeg on ju homme jne.

Kuid juhendaja teeb samal ajal ka muud tööd, ta võib olla kogunisti lähetuses või haigestunud. Juhendamise kvaliteet jääb kesiseks ka siis, kui juhendaja ei valda teemat ja soovitab üliõpilasel kasutada sobimatuid uurimisvahendeid. Seda juhtub siiski haruharva.

Kui tahta hakata magistritööde juhendamist veel reguleerima, on kaks põhimõttelist valikut: kas muuta juhendamine tavapärase õppeaine sarnaseks, kus juhendaja annab juhendatavale jupikaupa ette magistritööks vajaliku (sh ka loetelu sobivatest teadusartiklitest, et juhendatav ei peaks kulutama aega andmebaasides sorimiseks) ja kontrollib täitmist. Tulemuseks oleks tudengi iseseisva töö vähenemine ja ka vastavate oskuste oluline nõrgenemine.

Teise variandi puhul tuleks jätkata stiilis, mis on ennast õigustanud ülikoolihariduse ja teaduskraadide andmise pika ajaloo jooksul – jätta tudengile võimalus tõestada oma kraadile sobivust iseseisva juhendaja toetusel tehtava tööga.

Tööandjana eelistaksin ma teist varianti ja olen juhendajana nõnda ka toiminud, sest olen kohanud magistreid, kes ei suuda töökohas iseseisvalt teha seda, mida nad magistrikraadist lähtudes peaksid suutma.

Muidugi võiks kaaluda midagi juhendamislepingu laadset, nagu soovitab Triin Hertmann. Kuid siis on vajalikud konkreetsed mõõdikud. Muuseas peaksid olema täpselt määratud tudengi tegelikud oskused enne magistritööle asumist ning juhendajal peaks olema õigus mitte võtta juhendada neid, kel vajalikud eelteadmised töö tegemiseks on ilmselt puudulikud.

Suurem osa magistriõppesse tulnutest kraadini ka jõuab. Tõsi küll, erineva hindega, kuid see on vähem tähtis oskustest, mis saadakse iseseisva magistritöö (teadusliku uurimistöö) käigus.