Jelena Skulskaja: andku jumal, et ma hulluks ei läheks

Kirjanik Jelena Skulskaja. Foto: Peerer Langovits

Me loeme Ven­e Teatri teatristuudio esmakursuslastega Gribojedovi näidendit «Häda mõistuse pärast» (mille, muide, on äärmiselt meisterlikult ja täpselt eesti keelde tõlkinud Jaan Kross).

Küsin: millest nende, seitsmeteistkümneaastaste arvates see näidend kõneleb? Loodan mõistagi umbes sellist vastust, et Tšatski unistab vabadusest, sõna- ja südametunnistuse vabadusest, ütleb inimestele otse näkku, mida arvab, ja kuulutatakse selle eest hullumeelseks. Ootamatult teatab aga noor näkineid Nika Prokopjeva:

«Selles näidendis pole armastust! Tšatski sõidab Moskvasse ainult selleks, et sõimelda, räusata, irvitada, kuraasitada, näpuga näidata. Sofia peab temaga sõnasõda, paljastab ja alandab, solvab ja haavab. Famussov neab kõiki ja kõike alates Kuznetski sillast ja prantslastest kuni vene raamatute uinutava mürgisuseni. Ja kui Skalozub ihkab raamatuid põletada, hüüab Repetilov: «Lööme möllu, vennas, lööme möllu!»»

Peamine ongi see, et kõik muudkui möllavad, kõik solvavad kõiki, kõik peksavad kõige nõrgemat, kellestki ei ole kahju. Kui veel kujutleda, et tegu ei ole balliga, siis kangastub riigikogu või riigiduuma või mis tahes muu parlament, kus ongi vaja lakkamatult kisada, alandada, trampida kõige õrnematel keeltel. See pakub füüsilist rahuldust, see on kaif, ja kui veel sõnad satuvad ajakirjandusse, lööb pulbitsema kommentaatorite vastastikune parteiline, rahvuslik ja klassiviha, tõuseb populaarsus ja reiting kõrgemale kui Tšatskil või isegi vürstinna Maria Aleksejevnal, kelle arvamus on hullem püstolist.

Mina olin mõelnud, et «Häda mõistuse pärast» on unustusse vajumas, et selle aktuaalseks muutumiseks peab ootama, kuni meil taas hakatakse suid kinni panema ning hirmu tuleb vaos hoida, et siis hakkavad Tšatski sõnad meid taas vaimustama kui äärmiselt julged. Ent selgus, et asi pole sugugi julguses, vaid vihkamises. Vihkamises, millele ei piisa sõnadest. Lisaks sõnadele võib iga hetk kasutada näiteks hapet. Nagu juhtus Suures Teatris: räägiti-räägiti, siis aga tehti kunstilise juhiga teadagi mida.

Eesti teatrid mängivad samuti vene klassikat: alles hiljuti toodi draamateatris lavale «Kirsiaed», siis ka «Kolm õde», linnateatris «Maailmale nähtamatud pisarad» (Tšehhovi varasema loomingu põhjal), Vanemuises «Oblomov», Rakvere teatris «Kaasavaratu»; lisaks on filmilinale taas toodud Dostojevski «Idioot». Muide, «Oblomovist» on seni vähe kirjutatud, aga selle romaani kangelane ilmutab just sellist vabadust, mis minu meelest ainukesena sobib tänapäeval intelligentsele inimesele. Mitte osaleda, mitte oma käsi määrida, mitte liituda, mitte minna üht rada, isegi mitte pidudel käia. Väga raske on tunda ennast mitte kuhugi kuuluvana. Aga see-eest võid tunda end vabana! Ja keegi ei karju su peale. Sest «nemad» karjuvad alati palju ja kohutavalt, otsekui püüaksid välja paisata oma hirmu, häbi, südametunnistust.

Sõnaga, kõigis Eesti teatrites mängitakse vene näidendeid, mida ei tule vaatama mitte venelased, vaid hoopis eestlased, kes oskavad hinnata vene klassikat. Huvitav, kas nende etenduste põhjal võiks öelda midagi eestlaste suhtumise kohta venelastesse või tuleks viimast hinnata ainult poliitikute arulagedate sõnavõttude, internetikõntsa või öises kõrtsis kuuldavale toodud purjus ärplemiste järgi?

Meenub ulmefilm, milles inimesele pakuti absoluutset õnne tingimusel, et kuskil kaugel, maakera teises otsas, saab hukka õnnesaajale täiesti tundmatu inimene. Kõigile, kes tehinguga nõusse jäid, lõppes asi kurvalt. Oluline oli aga filmis see, et hukka sai keegi, keda sa ei tundnud ega saanudki tundma. Meil, väikeses Eestis, haavab aga igasugune delikaatsuse puudumine, igasugune ettevaatamatu väljaütlemine või tegutsemine paratamatult inimest, kes elab otse sinu kõrval, kellega sa kindlasti kohtud ja kellele sa pead silma vaatama. Me teame ju üksteise valupunkte – miks siis just neile rõhuda?

Üks õpilane kirjutas pika luuletuse enesetapukatsest. Tõepoolest pika, lausa veniva. Kaasõpilased hakkasid autorile vihjama, et ettevalmistus enne päästikule vajutamist on tarbetult pikk. Kuid üks kuulajaist sekkus: «Oodake, kõigepealt peab ju tulema hoiatuslask!»

Hoiatuslaske ehk vastastikuseid solvanguid on olnud küllaga – pole sugugi vaja viia meie ühiskonda enesetapuni.

Meie õue kaevati auk, parandati mingit toru. Läksin sealt mööda ja töömehed vabandasid: «Niigi on libe, aga meie pöörasime veel kõik segi.»

«Ah, pole midagi,» sõnasin, «peaasi, et te pommi korralikult välja võtate.»

Nemad aga hakkasid vastu ajama: «Mis te nüüd, ärge kartke, pole siin mingit pommi, see on ju toru!»

Jäidki arvama, et ma kartsin plahvatust. Tähendab, nali ei tulnud välja. Tänapäeval mõistab iga inimene, kes vaatab maailma televiisoriekraani kaudu, et pomm ei ole mitte ainult tema õues, vaid et kogu maailm võib õhku lennata. Ja kardab kõike. Psühholoogid kinnitavad, et möödunud aasta lõpu aktiivne valmistumine maailmalõpuks ei möödunud meie psüühikale jäljetult. Kuidas me ka poleks selle üle naernud, kuidas me ka poleks end kartmatuna näidanud, miski meie sees ometi nõrgenes, tumenes, haihtus. Avantüristid võtsid pangast uskumatuid laene, kaunitarid tegid end eriliselt ilusaks, rõivakujundajad olid ärevil, mida küll kantakse maailmalõpu ajal, rändurid suundusid eksootilistesse maadesse. Zoštšenko ütles leseks jäänud naistegelase kohta: ta arvas, et see on jama. Aga selgus, et pole üldse jama.

Meid kõiki puudutas hirm olematuse ees. Nii klammerdusimegi keskaegse sünge kirega televiisoriekraani külge, kus käis võimas «selgeltnägijate tuleproov». Mõistagi võib kellega tahes juhtuda mis tahes, aga kõik mõtlevad: see ei juhtu ometi minuga! Minule langeb ju ikka osaks korralik kasukas, mees, puhkus Egiptuses, ah, ja kõik need muud rõõmud.

Soojus ja südamlikkus hääbuvad. Inimesed põrkavad eemale võõrast õnnetusest, kartes muidu endale häda kaela tõmmata. Kuid eemale põrkab inimene ka võõrast õnnest, põgenedes niimoodi omaenda kadeduse eest.

Jevgeni Švartsi «Varjus» on selline tegelane, moenarr, kes siis, kui moest läks päevitus, siirdas pükste alt nahka näole. Nii oli ta jälle moodne. Kõrvakiile võttis ta vastu nagu põgusat laksu. Nii elame me praegugi: juba ammu võtame kõrvakiile kui kergeid lakse, sest iga hetk võidakse solvata tõepoolest kohutavalt, surmavalt, lõputult alandada, muserdada, tühiseks, lausa olematuks muljuda.

Kangesti tahaks elus või laval näha etendust, kus valitseks soojus ja armastus. Et inimesed ei koguneks laua taha sellepärast, et nii on ette nähtud ja pääsu pole, vaid sellepärast, et neil on hea üheskoos olla. Ja et nad ei räägiks ei poliitikast ega Ksenia Sobtšaki abiellumisest.

Minu saates «Batareja» esines mitte just kõige pehmem inimene ja kirjanik Mihkel Mutt. Ta rääkis palju, väga palju sellest, kui hea tunne on andestada. Ta ei pidanud silmas kurjategijaid või mõrtsukaid, ta rääkis tavalistest inimestest, keda on tabanud ajaloolised asjaolud, mille üle neil pole mingit võimu. Nagu enamikul meil.

Lev Tolstoi kasutas «Anna Karenina» motos Piiblist võetud mõtet, kui ütles: «Inimesed teevad palju halba iseendale ja teistele ainult sellepärast, et nõrgad, patused inimesed on võtnud endale õiguse karistada teisi inimesi. «Minu päralt on kättemaks, mina tasun kätte.» Karistab ainult Jumal ja temagi ainult inimese enda kaudu.»

Ma lisaksin omalt poolt: las siis need nõrgad, patused inimesed karistavad, kui nad teisiti kuidagi ei saa, andku ainult Jumal, et ma ise ei muutuks selliseks karistavaks inimeseks.

Seda soovin ka kõigile teile!

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane