Kaubamaja esindaja teatas, et nemad keskenduvad kaubagruppidele, milles nad on turuliidrid, ning neid gruppe teenindavaid pindu laiendatakse mitteprioriteetsete kaubagruppide arvel: kadunud on raamatud, foto-, audio- ja videotehnika, spordikaubad, nüüd läheb muusika koos filmide ja mängudega.
Kaotavad kultuur ja vaba aeg, kvaliteetaeg. Elu peab olema üliefektiivne ja praktiline. Riik propageerib e-raamatuid, kuigi, või just seetõttu, et need eriti kedagi ei huvita. Digivaldkonda suhtutakse pühaliku tõsidusega. Räägitakse rakendustest, mille ainus mõte on rakendada. Inimesed istuvad koos kohvikus, aga igaüks asub oma nutitelefonis või tahvelarvutis, nagu sealt kangastuks kohe järgmine suur tõde. Laigitakse kolmandate inimeste pilte.
Küberpunkfantaasiad hakkavad reaalsuseks saama.
Väike riik tunneb, et peab olema eriti tõhus, tõsine ja eesrindlik, vanades kultuurides võetakse asju vabamalt.
Ekraanivahendus moodustab kõigest elu tasapinnalise osa. Vajame asjade kuju, lõhnu, kombatavaid pindu ja ruumi selle ümber, arengud maailmas näitavad, et kultuuri- ja vabaajakaubad ei kao maades, mille elanikel on elementaarsed vajadused kaetud. Esemetel on aura ja jutt, et asjad tulevad loodusvarade arvel, on otsitud põhjus, sest ka digitehnikat ei valmistata õhust, liiati sisendavad elektroonikatootjad ja tehnikauudised, et peame kogu aeg ostma uusi mudeleid, ja peamegi, sest 21. sajandi tehnika ei pea kaua vastu. Kui meil poleks kodus enam plaadi- ega raamaturiiuleid, täidab me kodusid ainult aasta pärast vananev tehnika ja see ei ole efektiivne ega ilus.
Maapealseid plaadipoode on asemele ka tulnud. Vinüülid on tagasi, CDd ei ole kuhugi kadunud. Loomulikult striimimine ja muud võimalused kahandavad globaalselt füüsilisi tiraaže, aga maailm on endiselt kirev. Digitehnika areng toob võimalusi juurde, mitte ei kahanda. Kino tulles arvati ju teatrit kaduvat. Asjadel on aga mitu külge ja tänu internetile saab ükskõik mis maailmanurgas asuva raamatu või plaadi tellida soo taha kolkakülla.
