Heidi Ojamaa: korruptsioon

Heidi Ojamaa Foto: Mihkel Maripuu

Korruptsioon on keeruline nähtus, selle kõige levinum definitsioon on ametiseisundi kuritarvitamine omakasu eesmärgil. See definitsioon aga ei sobi kõikidesse kultuuridesse ja eluvaldkondadesse.

Peatselt hakkab meil kehtima uus korruptsioonivastane seadus, uus avaliku teenistuse seadus, muudetakse erakondade rahastamise reegleid, peaminister jagab lubadusi riigikogu eetikakoodeksi väljatöötamise kohta – kõik selleks, et vähemalt näiliselt paistaks meie ühiskond terve ja eetiline. Aga inimesed ei muutu üleöö. Käitumismustrite muutmine nõuab aega ja vaeva.

Arvata võib, et ka tuleval aastal näeme valimistel tavapäraseid rikkumisi ja seaduste piiril tegutsemist.

Keskmiselt rikutakse kümnest omavalitsusest kaheksas korruptsioonivastast seadust ning omavalitsuste teadlikkus korruptsiooni ärahoidmisest jätab tõsiselt soovida.

Korruptsioonivastane võitlus on seni olnud suunatud peamiselt avalikule teenistusele, mitte poliitikutega seotud riskide vähendamisele. Ja Michalgate’i valguses näib see nutune.

Ühingu Korruptsioonivaba Eesti koostatud uuringu järgi on erakondade soov tegeleda süvendatult korruptsioonivastase võitlusega väike ning juhtrolli keegi korruptsiooniriski vähendamiseks omavalitsustes ja avalikkuse üldiseks harimiseks korruptsioon asjus endale ei soovi.  

Koos ühiskonna arenguga muutub ka ühiskondlike pahede ja korruptsiooni ilmnemise struktuur ja nii peaksid pikaajaliste arengukavade kõrval säilima võimalused, tahe, valmisolek ja ressursid nendele reageerimiseks.

Erakondade finantseerimise järelevalvet ja sellega seonduvaid regulatsioone ning rahastamise maksimaalset läbipaistvust saab tagada avaliku kontrolliga ja kodanikuühiskonda aktiivsemalt kaasates. Meedia peamine tugevus korruptsiooni ärahoidmiseks on avalikkuse teavitamine ja hoiakute kujundamine. Efektiivse sekkumise ning järelevalve aluseks on aga informatsiooni piisav kättesaadavus. 

Uus korruptsioonivastane seadus ja uus avaliku teenistuse seadus hakkavad kehtima aprillist,praegu peaksid rahandusministeerium ja justiitsministeerium koolitama ametnikke, korraldama koolitusüritusi omavalitsustele ja koostama käsiraamatuid. Teavitusega on algust teinud rahandusministeerium, justiitsministeerium oma tegevusega alustanud ei ole.   

Lootus, et seadused midagi muudavad, on kaduvväike, kui me oma suhtumist ei muuda. Me ise peame ütlema oma tuttavatele, et varastamine, valetamine ja altkäemaksu andmine on põlastusväärne. Maailma muutmine algab iseendast, olgu siis meil kõigil sirgeselgsust seista ausa ja eetilise käitumise eest.