FOTO: Repro

Tõstsin lauale hunniku luulekogusid, kõrgust kokku kümme sentimeetrit. Kõik Jumalike Ilmutuste kirjastatud, Gutenbergi poegade trükitud, aastaarv 2011, üks kogu ka 2010 – niisiis uue kümnendi värske kraam. Kirjutajateks enamasti noored inimesed, uus põlvkond. Välimuselt on raamatud ühe mütsiga löödud: pappkastimaterjalist tuhmid kaaned, valgendamata paber, liimköide, mis ühe raamatukese lugemisel laiali lagunes. Kaante vahelt pudenevad lehed osutasid sügisele. Languse ja loojumise meeleolu ning enamasti endasse sulguvat mässu õhkub ka kogude sisemusest. Aga sellest natuke allpool.

FOTO: Repro

Esmatutvus nende raamatutega tõi meelde mu enda tahtmised jõuda esimese (luule)raamatuni 1970ndate algul. Ametlikult tähendas see pikka kadalippu kirjastuses. Kiiremini võis jõuda selgusele ande olemasolus ja kõnevõimes ise kirjastades, mis tähendas tol ajal, et tulevase raamatukese iga lehekülg tuli kirjutusmasinal kümneid kordi läbi kopeeri lüüa. Nõnda sündis 1970. aastal Pärnus eesti kirjandusloole siiamaani teadmata minu ja bioloogist luuletaja Rein Sanderi masinakirjaline kahe mehe luulekogu «Lacrima», illustreeritud Sanderi linoollõikes piltidega. Olime ise autorid, koostajad, «trükkalid», köitjad ja lõpuks sõprade seas ka luulekogu levitajad. Sanderist saigi pärisluuletaja, debüteeris trükitud raamatuga 1976 «Piltkiri», minust elukutseline lugeja, kelleks ju kriitikuid üldjuhul peetakse.

Uue aastatuhande uue kümnendi luuletajate ristiisa on koostaja ja kirjastajana samuti Pärnumaa mees, luuletaja ja publitsist (:)kivisildnik. Märgatud autorid ja nende kogud on järgmised: Andra Teede «Käigud», Veiko Belialsi «Sina ja vaikus ja pajud», Siim Pauklini «Aheldatud Jõgeva», Priit Salumaa «Viimased viisteist aastat», Triin Tasuja «Armastus on ja armastust pole», Jüri Kolgi «Jää on paksem kui veri» ja kahemeheraamatuna Krafinna «Teki all ja köögikardinate taga» ning  Kaarel Kressa «Vereurmarohumesi».

Taustsüsteemide erinevusest tingituna oleks ehk kohatu võrrelda 1960.–1970. vahetusel 20ndates eluaastates luulesse tulijaid samas eas praeguse põlvkonnaga. Paar iseloomustavat märksõna surub end siiski peale. Kahe kümnendi (1968–1988) luulearutlusi oma magistritöös uurinud Marja Unt (hiljuti ilmus tema ja ta ema Kersti Undi koostatud omakirjastuslike luulekogude antoloogia «Seilates sadamata») on tõdenud, et 1970. aastatest alates on sünkroonkriitikas luule iseloomustuses kõlanud «inflatsioon» ja «stagnatsioon», «üksluisus» ja «igavus». Tagasivaates on ometi täheldatud, et seisakuaeg eesti luules hõlmas siiski aega 1970. teisest poolest alates kuni 1980ndate keskpaigani, kuna aga kümnendi alguse luulemõistmise desakraliseerimine, mängulise elemendi ja argikõne sissemurdmine luulesse kujutasid endast olulist muutust.

Niisiis, lugedes ülalnimetatud luulekogusid peaaegu et üledoosi saamiseni, tekib samuti tahtmine rääkida inflatsioonist. Aga see käiks kogupildi kohta, nagu käib ka argise elemendi ja kõnekeelse eneseväljenduse domineerimine. Kindlasti ühendab neid kujunduselt ilmetuid raamatuid aga ilmekas ajavaimulisus. Sajand on alles noor, aga missugune fin de siècle’i väsimus, tülpimus vaatab vastu ridadest ja ridade vahelt. Tohin siis ehk öelda: need (noored) autorid esindavad uut dekadentsi, «masu masendusest» toituvat käegalöömist, «pohhuismi» ja verbaalset mässu allakäigu vastu ning mingi pigem välise kui sisemise pöörde ootust.

Lugegem näiteid. Jüri Kolk (tema luulekogu avades pudenesidki lehed kaante vahelt lenneldes põrandale): masendus on peal / piibeleht all, vestmann all / suur majanduskriis. Või Priit Salumaa (oleks nagu Sauteri proosa miniatuuris): maailmamasu peegeldus / alasti pornomodelli / värisevalt kannikalt / kui üks suur neeger / teda tagant paneb /on masendavalt selge // on masendavalt selge / et kõigil polegi paha / et paljude jaoks on alati pihupäev // ka siis / kui kõigile/ kätekreemi ei jagu. Ja edasi: ma olen / turumajandusest/ väsinud. Ja edasi: elu nagu msn // vot vot /elu veereb / inimesed logivad sisse välja / vahetavad mõne sõna / veerevad jälle edasi / tšau-pakaa. Või Triin Tasuja luuletus, sümptomaatilise pealkirjaga «Elu raisk», milles nooruse joobumus seostub dubstep’i õndsuse, kõige räigema religiooni, peost pittu elamisega: öödläbi colarummi / viina tubaka dõupi / poiste ja trummimasinatega. Või read «Hooajast»: elu sõidab sust niikuinii üle / ja mul pohhui kui arvad / et mina selle ütlemiseks veel liialt noor.

Pole üldse enam kahtlust, et see noor luule on kõige ehedamalt aja(vaimuline) luule, võõrandumise artikuleerimine või sellele samale ajale koguni näkku karjumine. Loeme Andra Teedet: kui ärapanijat ei vaataks / ei märkaks kuidagi / et varsti on jälle valimised / põhimõtteliselt ei olegi vahet // kogu aeg nad räägivad / et elu läheb paremaks / kogu aeg / prügikotid rahakotid laibakotid // ainult lihtsameelsed küsivad / iga paari aasta tagant / etkas ta läks siis.

Või Krahvinnat: lihtne / vajadus toituda / iga jumala päev / eksisteerida tund / tunni järel // ja teada et tegelikult / ei ole kellelgi vaja / maailmarevolutsiooni / musta lippu / ega punastki. Või Kaarel Kressa antipoeemi «Kuvand», milles luulemina näib kommenteerivat oma blogis vägivaldset kohtumist Pärnu  või Pässa jõmmiga, või möödaminnes valgusfoori ees «tikkkontsadel tibinat» või üht «püdelat pekinägu, tõhusat tõbrast», kes ta äsja oli allkirja vastu orjaks müünud. Korraks ilmutab end kaastunne, ent lõpus on ärapöördumine ja süüdistus, mis puändina katkeb koos võrguühendusega:

    ---------------------

aga ei koti, mul on mu partnerkaart ja

parkimistrahv ja krediidivõlg ja ma

pole juba kolm nädalat nikku saanud –

aga MINA ei lähe närvi

parem kirjutan oma blogisse, et

luuletused lõppevad puändi või moraaliga

aga näidake mulle üht elu, mis niimoodi lõppeks

no wireless network om range

just nüüd kui oleksin valmis ütlema kõike

Seesugust ajavaimu ja seisundiluulet on haikudesse vorminud oma debüütkogus Siim Pauklin, kes näib ühelt poolt järgivat Sven Kivisildniku «Sumoga» käivitunud trotsivat «säutsumist», teisalt traditsioonilises haikus ainulise hetke tabamise püüdu. Eesti luules haikude inflatsiooni «haikutuseks» nimetanud Arno Oja on Pauklini haikukogule ette heitnud just kõigekülgset «eluläheduse» kopeerimist (A. Oja, «Haikust ja haikutusest». Looming nr 11, 2011, lk 1598).

Eks see kujunegi nüüd nähtavasti taas keskseks küsimuseks: kus on see piir, mil luulendatud eluproosa pöördub ise luule vastu?

Neist kogudest tundus mulle kõige poeetilisem olevat Veiko Belialsi kogu. Aga tegemist on ulme- ja lasteraamatutega juba eesti kirjanikkonnas n-ö sissekirjutuse saanud ja keskikka jõudnud mehega. Kahju hakkas lugeda kogule nime andnud luuletust «Umbjärve järve kalbesse kummuli» pruunikashallil tarbepaberil. Leidku see vähemalt siin valgemal ajaleheveerul taastrükkimist, ühtlasi osutusena sellele, kuidas looduspilt tõuseb metafüüsiliseks kujundiks:

       

Umbjärve kalbesse kummuli

silmili sirutund pajud

Oksad on poris jalgade all

Astud ja tunned et vajud

Vajud siin silmili sinagi

Mullide sosinat kuuled

Hetkeks end unustad

Ärgates

Leiad et sulgi on juured

Hilja nüüd rapelda rüsida

Seisad ja tunned ja tajud

Muud enam polegi

Jäänud on vaid

sina

    ja vaikus

        ja pajud.