Kes ei teaks onu Elmarit? Igaühel meist on mõni naabrimees, kel nimeks Elmar. Popist samanimelisest raadiojaamast ei tasu rääkidagi. Onu Elmar on laste sõber ja kutsude paitaja. Ta aitab puid lõhkuda ja parandab vajadusel aiaaugu. Ja onu Elmaril on alati ajaleht tellitud ja ta on kursis kõigi päevauudistega.
Onu Elmar teab kõike ja on elus kõike näinud. Ühesõnaga – onu Elmar on asendamatu mees. Eriti siis, kui naabrimehed autot parandava ja garaaži taga mitmele viinapudelile päkad silma ajavad. Seda juhtub küll harva, aga see-eest korralikult. Aga onu Elmar ütleb alati elutargalt, et see pole mingi mees, kes viina ei kanna. Et viin annab tervise ja paneb palged õhetama. Ja tal paistab olema tuline õigus.
Tallinna linnavalitsuses on samasugune onu Elmar. Nagu meie naabrionu Elmar, ei käi ka linnavalitsuse onu Elmar juba ammu kuskil päevatööl. Tal pole vaja kuhugi kella peale kohale kiirustada ja ta võib rahulikult «kuntsi teha», nagu ütleb tema aguli-nimekaim.
Linnavalitsuse onu Elmar on samamoodi «vabakutseline». Kui agulionu lahendab õlut ja viina mitmes eri sõpruskonnas – tuttavate torujüride, katlakütjate või surnuvedajate seltsis –, siis linnavalitsuse Elmar käib istumas mitme tähtsa linnafirma nõukogus. Vahel nähakse teda vee-ettevõttes, teinekord aga hoopis diagnostikakeskuse või soojafirma pika laua taga.
Põhimõtteliselt pole aga muud vahet kui see, et kui aguli-Elmar lepib mõne lonksuga võõrast pudelist, siis linna-Elmar võtab soojas toas istumise eest puhast raha. Ja mitte vähe. Ühel aastal kogus ta sel moel kokku ligi kolmsada tuhat krooni.
Aguli onu Elmar pole elus nii suurt raha näinudki, kuigi üks naabritädi ütles talle mulluse kinnisvarabuumi ajal, et Elmari kööktuba on nüüd küll juba pool miljonit väärt ja kui selline peldik juba nii palju maksab, siis võib onu Elmar veel omale vanuigi pruudigi leida. Selle peale läks Elmar näost punaseks nagu vähk ja pidi tüki heeringat kurku tõmbama.
Naisi on aguli-Elmaril olnud küll, aga kõik nad on viimaks Elmari kasvatamisest tüdinud. Esiteks on Elmar hirmus kangekaelne, teiseks on Elmaril kõva pea ja ta ei võta ühestki vanast kogemusest õppust ning kolmandaks ei kannata ükski naine välja kõiki neid «istungeid», kus Elmar omast arust osalema peab. Kui Elmar piiri ei suuda pidada, peab järjekordne naine tassima Elmari kliinikusse, kus ta jälle korda tehakse. Elmar näeb sel hetkel tõeliselt jube välja ja isegi tuttav torujüri ei taha näidata, et see vaene inimeseloom, keda kui kaltsu tänavat pidi haigemajja lohistatakse, on tema tuttav.
Linna-Elmar on peaaegu sama kuulus mees kui aguli-Elmar. Kui esimesest kõnelevad ajalehed, siis teise vägitegudest pajatavad naised poe juures. Nii linna- kui aguli-Elmari kõige suurem talent on raha tegemine mitte kui millestki. Kui aguli-Elmar teab, palju maksab üks tühi pudel ja palju ta kotitäie taara eest kätte saab, siis linna-Elmar teab, mis on väärt üks tühi korter.
Veelgi tasuvam on aga see, kui Elmarid teeneid vahendavad. Nii oskas aguli-Elmar täisjoonud torujüridelt välja rääkida pea pool euroraha eest välja makstud veetorustikust, mis pidi maa sisse kaevatama. Seda oli vaja hoopis ühel Elmari sõbral, kes elab maal.
Hiljem tuli küll asi välja, sest torujüri hakkas politseis ülekuulamisel lobisema. Elmarile esitati küll süüdistus ja ta kutsuti isegi kohtukulli ette, aga siis oli kohtupidajatel mingi juriidiline paberijama ja viimaks pääses Elmar puhtalt. See pole vähendanud aga naabrinaiste lugupidamist oskaja töömehe vastu.
Linna-Elmar sehkendas omal ajal korteritega ja pääses samuti kohtukulli juurest terve nahaga. Aga ega Elmarit see ei morjenda, tema teab, kuidas ikka oma tahtmist saada. Nüüd veeti ta taas politseimajja, aga mis tal sellest. «Ma ei saa süüdistusest midagi aru,» korrutab ta ajakirjanikele ja kihutab minema. Täpselt samamoodi ei mõista seadusesilmade juttu ka aguli-Elmar, kes on tabatud naabri puuriida mahamüümiselt mingile Jürile. Elmar ütleb, et tema ei tea siin tänavas ühtegi Vilmsi Jürkat ja et see on see naabrinaiste kius, mis kogu aeg tema peale kaebama ajab.