Opositsioon marsib, võimud mängivad avalikkusega head ja kurja politseinikku ning riigitelevisiooni vaatajate mass on endiselt ükskõikne, kirjeldab Venemaal toimuvat Moskva ajakirjanik Jüri Maloverjan.
Jüri Maloverjan: miljonite paigalmarss
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vene protestihooaeg on selleks korraks läbi. Selle viimane suuretendus, 12. juuni «Miljonite marss», möödus võimsalt, rõõmsalt, rahulikult ning mõttetult. Kas ka selle võimu kukutamise sarja järgmine, alles oktoobriks kavandatud osa publikut ikka meelitab, oleneb peaosatäitjaist ning on ülimalt ebaselge.
Üks neist peaosatäitjaist, Venemaa ülemvõim, mängib protestijatega üsna veenvalt korraga nii kurja kui ka head politseinikku. On see teadlik mäng või sündmustele kramplik ad hoc reageerimine, kuid tulemus on võimulolijatele soodne: protestiliikumine on soikumas või tammub parimal juhul paigal.
See, et Venemaal ei ole esialgu mingit revolutsiooni oodata, võib muidugi paljudele naaberriikide elanikele, kes demokraatlikest vabadustest «eksootilistes maades» üsna õigustatult ei hooli, isegi meeltmööda olla. Kui mitte meeles pidada, et autoritaarne riigikord on tihtipeale sama ettearvamatu kui riik korralageduse seisundis.
Võimu käitumises on praegu näha kallakut kurja politseiniku poole. Või siis mängib seda rolli siirast veendumusest ajendatuna mingi (suurem) osa võimukandjatest – kõik on ju, nagu ikka, varjatud Vene bütsantsliku poliitika loori taga.
Näiteks ülikiirelt vastu võetud ja jõustatud hiigelsuured trahvid miitingute eest. Nüüd saavad võimud karistada meeleavaldajast korrarikkujat kuni 300 000 rubla suuruse (ca 7300 eurot) trahviga, juriidilist isikut aga kuni miljoni rublaga. Seda küll juhul, kui on tekitatud «kahju kodanike omandile või tervisele». Kahju tekitamine võib seisneda näiteks murul trampimises. Tervist või omandit mittekahjustavad rikkumised maksavad märksa vähem, kuid ikka kümneid tuhandeid.
Seda, kuidas neid korrarikkumisi n-ö tuvastatakse, olen mina ise kümneid ja sadu kordi Moskva tänavatel ja siis kohtutes näinud. Inimesi võetakse lihtsalt niisama, profülaktika mõttes kinni, kohtus annavad politseinikud sihilikult valetunnistusi. Kohtunikud, kes on alati poliitiliste asjade puhul täitevvõimu poolel, võtavad neid ilmselgeid valesüüdistusi sõdurliku valmidusega tõe pähe.
Võimupartei Ühtne Venemaa duumasaadikud ja teised võimuesindajad kuni Putinini välja viitasid trahviseadust kaitstes jesuiitlikult lääneriikide seadustele: seal olevat sama ranged karistused meeleavaldustel korrarikkumiste ees, nii et ka Venemaa liigub nõnda veelgi arenenuma demokraatia poole.
Jättes muidugi mainimata, et lääneriikides on samas palju vähem piiranguid. Et võimud ei vassi üldiselt meeleavaldusteks lubade andmisega. Et politseinikud ei pea oma kohuseks valetunnistuste andmist, ja mis kõige tähtsam, et erinevalt Venemaast on sealsel opositsioonil palju muid kanaleid, ausatest valimistest ja sõltumatust meediast alustades.
Teine viimaste päevade võimu tugevneva surve näide on selle nädala alguse suure infomüraga korraldatud läbiotsimised opositsiooni juhtfiguuride kodudes ja kontorites. Venemaa juurdluskomitee väidab, et need on seotud 6. mai kokkupõrgetega meeleavaldajate ja politsei vahel esimese «Miljonite marsi» ajal.
Justkui oleksid need rahutused ette kavandatud. Vladimir Putini «poliitilise isa» päris-, mitte poliitilise tütre Ksenia Sobtšaki kodust leitud poolteist miljonit eurot on selge sõnum riigitelevisiooni vaatajate massile: näete, räägivad rahva huvidest, ise on pururikkad, kindlasti mingi kahtlase päritoluga raha ka, kas mitte Riigidepartemangult saadud Venemaa lõhestamiseks ...
Sobtšak võib nüüd kuitahes kaua seletada, et ta on kõrgelt makstud saatejuht ja sõubisnise tegelane, mitte vaid miitingutel esineja.
Kolmandaks selle nädala kurja politseiniku (küll protestiliikumisega otseselt mitte seotud) näiteks on juurdluskomitee juhi Aleksandr Bastrõkini ja Novaja Gazeta ümber puhkenud skandaal.
Ajaleht väidab kolmapäeval avaldatud kirjas, et Bastrõkin viis hiljuti lehe tegevtoimetaja Sergei Sokolovi sõna otseses mõttes metsa ning ähvardas teda tigeda kommentaari eest juurdluskomitee suhtes.
Kommentaar oli pühendatud tunamullu novembris Venemaa väikelinnas Kuštšovskajas toime pandud 12 inimese tapmisele ning sellele tõsiasjale, et kuriteo kinnimätsimises süüdistatud kohalik Ühtse Venemaa ametnik sai selle eest vaid 150 000 rubla trahvi.
Kõik vaatlejad võrdlesid otse loomulikult seda summat 300 000-rublase trahviga miitingul korrarikkumise eest, Sokolov aga süüdistas juurdluskomiteed kokkumängus võimuga läbi põimunud kurjategijatega.
Leht väidab, et esmalt kutsus Bastrõkin Sokolovi avalikule nõupidamisele ühes provintsilinnas ja nõudis, et too vabandaks, siis ei võtnud vabandust vastu. Moskvasse tagasi jõudes viisid aga peajuurdleja ja tema ihukaitsjad Sokolovi ühte Moskva-äärsesse metsa, kus Bastrõkin väidetavalt ropendas Novaja Gazeta, selle töötajate, muuseas ka viis aastat tagasi tapetud lehe korrespondendi Anna Politkovskaja aadressil ning naljatas, et kui Sokoloviga peaks midagi juhtuma, siis uurib asja nagunii Bastrõkini ametkond ise.
Bastrõkin eitab nüüd, et metsaskäik üldse aset leidis. Sokolov aga saadeti igaks juhuks kiirkorras välismaale.
Vene ajakirjanduse maine ja selle suhted võimudega on muidugi omaette teema, mis väärib eraldi kirjeldust. Ka seekord hakkas teistest väljaannetest kostma hääli, et tegemist võib olla hoopis infosõjaga Bastrõkini vastu.
Kuid ma ei taha esialgu uskuda, et mu ülikooliaegne grupivend, Venemaa kõige sõjakama ja samas üsna põhjalike ajakirjanduslike juurdlustega tegeleva liberaalse lehe tegevtoimetaja võtab sellest jõustruktuuride infosõjast teadlikult osa.
Igatahes näitab see juhtum järjekordselt, nagu ka Bastrõkini edasine saatus (vean kihla, et kohtu alla selle eest ta kohe kindlasti ei sattu) võimude suhtumist ajakirjanikesse.
«Head politseinikku» mängides üritavad võimud endistviisi kõike enam-vähem mõõdukaid ja leplikke opositsionääre «legaalse poliitika» raamesse meelitada, justkui näidates, et nad on vabaks ja ausaks konkurentsiks valmis, samas piirates konkurentsi, kui vähegi võimalik.
Erakondade registreerimise protseduuri lihtsustamisest (jättes valimiseelsed koalitsioonid keelu alla) ning kuberneride otsevalimiste taastamisest (nõnda piiratud kujul, et ebasoovitavad inimesed kandidaatideks ei pääse) on ka Eestis üsna palju kirjutatud.
Hiljuti lekitas Kreml ühele liberaalsele väljaandele, et oktoobris mitmes regioonis toimuvatel valimistel ei hakka Ühtne Venemaa enam tavaliste vahendite abil absoluutset enamust taotlema, vaid on isegi koalitsioonideks ja võimujagamiseks valmis. Inimestes, kes tunnevad hästi nii Moskva kui kohaliku eliidi kombeid, tekitab see järjekordne aususe manifestatsioon muidugi kerget tüdimust.
Osa opositsionääre loodab, et sel suvel järsult tõusvad kommunaalmaksed ja muud presidendi valimiskampaania pärast edasi lükatud ebameeldivused ajavad inimesi sügisel uuesti tänavale, kusjuures mitte ainult Moskvas, vaid ka provintsis.
Kuid Venemaa ajalugu, seniste meeleavalduste nullilähedane tulemus (tuletan meelde, et nende peamine loosung oli uued duuma- ja presidendivalimised) ning uus trahviseadus räägivad nende lootuste vastu. Samal ajal soodustab võimude kurja-hea mängu tõhusust endiselt riigitelevisiooni vaatajate üüratu massi ükskõiksus.
Vene bändi RabFak kuulsat satiirilist laulu pidasid paljud ekslikult Putini-vastaseks. Tegelikult räägib see muidugi mõru muigega ennekõike Putini valijaskonnast: «Kõik on nii keeruline, kõik on nii hämane, sellesse süvenemiseks pole aega, vennas. Nii et meie hullumaja hääletab Putini poolt ...»