Kui iga Eesti inimene hakkaks asju kirja panema – astuma sõnades silmitsi hirmudega, mõtestama suhteid ning oma nõrkusi ja tugevusi ning kohta kriitiliselt analüüsiva ühiskonnaliikmena, tehes seda luulevormis, ausalt ja enesekindlalt – on tulemus tõenäoliselt üsna sarnane Birk Rohelennu uue luulekoguga.
«Morbidaarium» ongi kui aus ja vahetu näide inimese siseilmast, mis ei harmoneeru argipäevaga. Nende vahel on ületamatu kuristik. «Olen võilill, mis pressinud asfaldist läbi,» kirjeldab autor enese elu, kus «ühest maskist on minu jaoks liiga vähe».
Lepitamatult vastanduvad harjumused ja unistused ning viivad kahtleva tõdemuseni: «Elan. Vist?» Kuskil kõige all on peidus ideaalid ja unistused, kuid lõpuks tundub see kõik niisama kauge kui foto albumis. Lõpuks neeldume me argipäeva, joome end kohvist tuimaks ja tundetuks.
Üheks oluliseks teemaks on endale valetamine läbi teistele valetamise. Peame teineteist lolliks, poputame ja patsutame inimesi enda ümber kui lausidioote või siis teeme nende elu väljakannatamatuks. Nii kirjeldab autor koos olemise võimatust ning suhete pealiskaudsust.
Optimistlik võib ikka olla – mis siis, et võltsilt – ja tühje lubadusi loopida. Käimegi rada, mis on ette tallatud, kuid ometi püüame õppida tundma ennast – «Terve elu lahendada enesenimelist teoreemi». Olemegi olukorras, kus usume, mida on vaja, selleks et hakkama saada. Olmemured ja fantaasiad moodustavad kokku veidra kompoti.
Autori kriitilised tekstid moodustavad mälestustes lookleva pildi lootusetusest. Osalt on see minevikule otse silma sisse vaatamine iseendaga ning minevikuga lepituse otsimine – nii on raamat pühendatud minevikule endale. «May it rest in peace». Teisalt on luulekogu peamiseks mõtteks luua mineviku varjudest ja ängist midagi ilusat ning seeläbi elu jaatada.
Just sellisest avali silmi ja julgest mõtestamisest ning seeläbi puhtamast ja elujaatavamast suhtumisest kumab tolle raamatu kõnetav, dialoogi pakkuv aspekt. Too luule muudab paremaks. Raamat on ilus ja aus.
Illustratsioonid ei eputa, tekst ei ole kahepalgeline, vaid selge ja lihtne on suhestuda. Kui kõik tekstid annaksid autorist nii selge ja kõneka pildi, siis ehk polekski loojate kui autorite ja tarbijate kui lugejate vaheline kuristik nii otsatu. Hea.
Luuleraamat
Birk Rohelend
«Morbidaarium»
Roheline kuu, 2012, 112 lk