Mart Valner lastekaitse liidust kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et nii hiljuti Ene Veiksaarest ja Erika Salumäest kirjutades kui muudel puhkudel peavad ajakirjanikud jälgima, et nad lastele liiga ei tee.
Mart Valner: lapsi tuleb kaitsta ka meediaruumis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimastel päevadel on suurt kõneainet ja kajastust leidnud küsimused laste õigustest meedias.
Laste ja vaesuse teemale on värskelt suunanud tähelepanu ka lasteombudsman Indrek Teder, kes palus riigikogu sotsiaalkomisjonilt, sotsiaalministrilt, haridus- ja teadusministrilt, regionaalministrilt, Eesti Linnade Liidult ja Eesti Maaomavalitsuste Liidult välja tuua konkreetsed sammud, mida võetakse ette laste vaesuse leevendamiseks.
Selles valguses on saated nagu «Kodutunne» pressikajastuse poolest tervitatavad.
Inimesed jäävad vaatama ja ehk saavad isegi selgema pildi ette laste ja vaesuses elavate inimeste eluolust. Suur tähelepanu võib olla kiiduväärt, aga olukorral on ka teine pool.
ÜRO laste õiguste konventsiooni on ratifitseerinud kõik riigid peale Ameerika Ühendriikide ja Somaalia. Seega ka Eesti. Konventsiooniga võtab riik endale kohustuse igale lapsele tagada turvaline ja arengut toetav elukeskkond. Lisaks ka õiguse mängule ja privaatsusele.
Millisest lapse privaatsusest saame me aga rääkida olukorras, kus vaesuses elavad lapsed tiritakse avalikkuse ette, et pakkuda neile korraks hüvesid? Mina ei kujuta ette nende laste järgmist kooli- või lasteaiapäeva. Eriti arvestades, kui halb on hetkel olukord koolikiusamisega ning kuidas see võib inimest mõjutada kogu eluks.
Malle Hallimäe lastekaitse liidust kirjutas juba kolm aastat tagasi ajakirjas Märka Last: «Täiskasvanu vaatenurgast me tunneme lapsele kaasa ja mõistame hukka vanema, kui näeme
ekraanil koristamata kodus hoolitsemata välimusega last. Seesama laps aga läheb lasteaeda või kooli, kus ta võib sattuda eakaaslaste halvustavate märkuste ja pilgete alla. /.../Laps võib end hakata süüdistama olukorra pärast, mille eest tema vastutada ei saa.»
Siin tekivad käärid laste vanemate otsuste ning laste hetkelise heaolu ja tuleviku vahel. Võib ka olla, et lapsevanemad ei teadvusta olukorda, kuhu nad oma lapse sätivad. Aga meedia ülesanne peaks olema vanemaid ka sellest pigem teadvustada selle asemel, et olukorda ära kasutades vaatajanumbreid suurendada.
Oma positsiooni tõttu ühiskonnas peaks meedial olema vastutus laste õiguste konventsiooni täitmist jälgida ning survestama nii valitsust kui ükskõik milliseid gruppe, kui nad hoiduvad kohuste täitmisest.
Kahjuks oleme hetkel olukorras, kus meedia ise ei pööra laste õigustele tähelepanu ning kisub neid kaasa vaidlustesse ning situatsioonidesse, mis võivad lapsele olla kokkuvõttes kahjulikud.
Unicef on 1999. aastal andnud välja käsiraamatu «Meedia ja lapse õigused». Sellise pisikese ja heas formaadis, mida saaks lihtsalt taskus kanda iga ajakirjanik sõites tegema intervjuud koos või ilma kaameraga. Kirjutades kodus laua taga või kopeerides meilivahetust artikliks.
Ma ei usu, et enamik ajakirjanikke oleks seda raamatut uurinud või veel vähem kannaksid kaasas. Eriti olukorras, kus lugude peategelasteks ei ole mitte lapsed, vaid täiskasvanud ning väiksemad jäävad «täiesti juhuslikult kaadrisse», nagu juhtus selle nädala Kroonika loos Ene Veiksaarest ja Erika Salumäest.
Lugedes sellele järgnenud meediakajastust, on ilmselge, et lapsed on arutult tõmmatud mängu, mida nad ei peaks mängima.
Ma nõustun täielikult Priit Hõbemägi arvamusega Eesti Päevalehes: «Märkimisväärne osa meie ajakirjandusest on tänapäeval endiselt õhinapõhine ja halvasti planeeritud. «Teeme ära!» ei leiutanud mitte Rainer Nõlvak, vaid ajakirjanikud, kel alati on vaja veel midagi lehte pista. Kuna kõigil on kogu aeg kiire, siis ei ole kellelgi aega asjade üle sügavamalt järele mõelda.» (EPL 26.04).
Tõesti tundub, et ajakirjanikel ei ole aega mõelda, mida saavutatakse oma tegudega. Eestlased on liikumas ühiskonna poole, kus aina rohkem hakatakse enda eest seisma. Vajadusel ka kohtus ning edukalt.
Selline tähelepanematus ja konveierilindi-ajakirjandus tekitab tähelepanematust – tekitab valu – tekitab vastureaktsiooni. Lõpuks ei ole keegi õnnelik. Ei need, kes kohtus võidavad, kuid kelle eraelu on avalikkuse ette tiritud, ega ka inimesed, kes selle sinna tirisid.
Kutsun üles ajakirjanikke mõtlema, kas või natukene üle mõtlema enne, kui nad avaldavad artikleid, mis puudutavad lapsi. Ajakirjandus ei tohi unustada, et lapsed (reeglina) ei kirjuta vastulauseid ning ei oska ennast kaitsta.
Isegi lugude puhul, mis ei ole lastega otseselt seotud, võivad kõige nõrgemad ikkagi ilma vajaduseta haiget saada.