Tundub, et liiklusest ja liiklusohutusest on meie ajakirjanduses kirjutatud juba nii palju, et materjali kokku köites saaks sellest mitu paksu raamatut. Mingi kasu on neist manitsustest küll olnud, liiklusdistsipliin on meie tänavatel ja teedel mõnevõrra paremaks muutunud, aga inimohvritega liiklusõnnetusi juhtub ikka ja jälle.
Kahjuks on vist asjatu loota, et mis tahes manitsused kõikide noorte uljaspeadeni jõuaksid. Ideaalini, et meie teedel enam ükski inimene ei hukku, ei jõuta kunagi. Ometi tuleb selle poole püüda, võttes eeskuju meie lähematelt naabritelt. Plaanist muuta meie Tallinna-Tartu maantee terves pikkuses neljarajaliseks on juba loobutud. Aga igaüks, kes on sõitnud Soome ja Rootsi teedel, on seal näinud nii mõndagi, mida kas või ajutiselt võiks üle võtta.
Palju avariisid juhtub sageli mitmekesi kolonnis liikuvatest pikkadest veokitest möödasõidul. Kuigi meil on enamasti tegemist tasase maastikuga, võiks ka meil kaaluda Soomes ja mujalgi tõusudel kasutatavat möödasõiduvõimalust – rajada kõrvale kilomeetri või pooleteise pikkune kolmas sõidurada, näiteks iga 15–20 kilomeetri järel.
Neid laiendusi saaks hiljem kasutada tee neljarajaliseks ehitamisel, aga esialgne kapitalimahutus oleks vaid väike osa neljarajalise viaduktidega tee maksumusest. Radade liitumisel tuleks anda sõidueesõigus parempoolsel rajal liikujale, et rasked veokid möödasõitjate tõttu pidurdama ei peaks. Liiklusseadusest lähtudes ei tohi liiklejad nendel lõikudel parempoolset rada vabaks jätta ning keskmine jääb möödasõitjatele.
Veelgi radikaalsemad meetodid võeti tosin aastat tagasi kasutusele Rootsis, ja kuna see osutus üle ootuste efektiivseks, jätkatakse kaherajaliste magistraalide ümberehitamist kolmerajalisteks kogu riigis. Stockholmist põhja kulgev Euroopa magistraal E-4 oli üks avariirohkemaid teid, kuni selle laiust minimaalselt suurendades märgiti maha kolm sõidurada ja ehitati nende vahele raudpostidel teras-trossidest tõkkeaed, ja seda siksakiliselt – kolm kilomeetrit on kaks sõidurada, siis teeb aed sammu paremale ja kaks sõidurada jääb vastutulijate jaoks.
Trossaed on sedavõrd tugev, et väldib sõiduautode juhuslikku ja tahtetut vastassuunavööndisse sattumist. Tõsi – sõit niimoodi piiratud sõidurajal on algul mõnevõrra harjumatu, aga selle kompenseerib turvatunne, et vastuliikujatest pole kellelgi võimalust laupkokkupõrget tekitada. Muide – peaaegu analoogne trossaed on rajatud Väikese väina tammile, seal küll ohutuspiirdena.
Arvan, et käsi laiutada pole mõtet ja väide, et meil pole raha, ei pea paika. Juhul kui püütakse valuküsimustele loovalt läheneda.