Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Argimaagia visandid Jaapani suurmeistrilt

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Raamat Haruki Murakami «Elevant haihtub» Tõlkinud Margis Talijärv 307 lk Sari «Moodne aeg» Varrak | FOTO: Repro

Haruki Murakami on tõeline popkirjanik, kes on pandud isegi poplaulu sisse (briti chillfunk-grupp Zero 7) ning teda nimetavad ka teised kirjanikud, loen praegu järgmist teost «Moodsa aja» sarjast: David Mitchelli «Varikirjas» ja sealne tegelane, kirjastaja, nimetab Murakamit kui kvaliteedimärki lääne klassika jaapandamisel.


Poppi on kahte sorti, üks on Lady Gaga, teine on Flaming Lips, ja erinevalt Paulo Coelhost on Murakami raamatutes ka sisu. Sisu on nüüd küll vähe öeldud, tegemist on ikka kõrge kunstiga.

Lähtub ta ju lihtsatest ja tühistest asjadest, millest sajad teised moodsad kirjanikud: suurlinna elu, võõrandumine, lihtsa inimese «päris» elu, aga kuhu välja jõuab, seda ei või tema romaane lugema hakates küll ette aimata.

Eesti keeles on 1949. aastal sündinud Murakamilt ilmunud varem «Kafka mererannas», «Norra mets» ja «Lõuna pool piiri, lääne pool äikest» ning neist kaks esimest on kahtlemata tänapäevase maailmakirjanduse pärlite hulgas.

Nüüd siis Varrakult «Moodsa aja» sarjas Murakami novellid aastatest 1983–1990. Mõned siinsetest lühivormidest jäävad visanditeks, kus kirjaniku talent ei jõua avalduda, või harjutusteks: oma suuremad romaanid (mainigem ingliskeelsete pealkirjadega veel «Sputnik Sweetheart», «After Dark») on kirjanik kirjutanud valdavalt pärast siinseid novelle.

Kui «Rohelise eluka» autor oleks kümneaastane poisike, oleks hea lugu, meistri esituses on see nagu penalti möödalöömine või teiba kaotamine hoojooksul. Nõrgemaid palu on veel, nende kesisus väljendub näiteks teemavalikus: ka geeniustel on hetki, kus ei tule pähe midagi targemat rohelisest elukast, kes puu alt välja ronib ja tuppa tungib, aga on seda vaja siis avaldada? Aga ka teemaarenduses: «TV-inimesed» ei kanna iseenesest tuumakat ideed välja ning ei jõua lõpuks kuhugi, kõigest klišeeliku lõpplahenduseni.

Võib-olla on see kõik ka maitse asi, sest teose väärtustavad lood, kus jõuab lokkama hakata Murakami loomingu peamine jõud – realistlike detailide fantaasiarikas võimendamine argiabsurdini ja selle protsessi käigus tekkivad kõrvalproduktid, nagu inimloomuse peen­psühholoogiline läbinägemine ja kujutamine ning tavaelu pinnalt kerkiv kummalisus. Mis loomulikult illustreerib igapäevast käegakatsutavat jaburust, mida me tähelegi ei pane, sest me oleme asja sees ja harjunud.

Aga Murakami tõstab meid välja ja laseb oma raamatu kaudu argielule läbi akna vaadata: totrad on need meie toimimismehhanismid. Ning isegi kui räägitakse õigete saksa nahkpükste maaniast, küünide süstemaatilisest põletamisest või mandariinikoorimise pantomiimist, on selge, et need on kujundid, mille asemele võime asetada igasuguse muu igapäevase tühja tuule tagaajamise, kui inimesel puudub pide või talt tahetakse koorida seitse nahka.

Aga ega siis elu ei ole ainult nõme ja tobe ja kohustused ja piin. Elu on ju lisaks lill ja ilus ja kõik, mis meil on ja nii edasi. Elul on miljon tahku.

Ja siit järeldubki, et kui Murakami oleks küünik, siis jääks tema maailma kirjeldamise viis iseenesest ülla eksistentsi mõningate kentsakate jääknähtude ühekülgseks võimendamiseks. Ning kuigi mõni novell on isegi pessimistlik («Pärastlõuna viimane muru») või fatalistlik («Küüni põletamine», «Lugu pilvitul aprillikuu hommikul sajaprotsendiliselt täiusliku tüdrukuga kohtumisest»), siis ei ole Murakami isegi irooniline mitte.

Tema paradoks, mis ta ka briljantseks kirjanikuks teeb, seisab selles, et ta võtab suurimat künismi eeldavad olukorrad ja kannab need sellelesamale küünilisele maailmale ette sinisilmse, isegi lapseliku humanismiga. Maailm näitab irevil hambaid enesekaitseks. Lähed talle vastu lille ja liblikaga ja ta variseb põrmu. Murakami on hipi. Idealist. See oleks jällegi igav. Idealistidel ei ole tavaliselt röntgenprille.

No ja mis maailm, lihtne on öelda «partei», «ühiskond», «kultuur». Kanname seda või teist väärtust. Nemad, meie. Igaüks on ise. Ja Murakami ei võta sisse «õilsa vaatleja» positsiooni, õnneks. Ta ei ole moralist, ta on bändi liige.

Täiega bassimees, umbes. Vahel ehk helimees, kes on alati süüdi, aga oma arust boss. Vaatenurki jagub. «Rohujuuretasand» on muidugi jõle sõna, aga ütleme siis nii, et Murakami lahustub oma materjali. Nagu näitleja ei tohi näidelda, vaid peab kehastuma. Olema. Murakami on. Olla võib igaüks, aga pane see kirja, nii et vahetus säiliks.

See kõik võib nüüd liiga tõsine tunduda. Tõsine on see elu niigi, ja raha võiks (rohkem) olla, aga siin tuleb mängu Murakami kolmas tugev külg. Absurdikujutamine oli, heausklikkus oli, lahustumine oli, neljas võib-olla. Huumor. Mitte mingi ihihii ega ometi mitte satiir ega kuri nali, mis ei ole naljakas. See on peen, aga julge huumor, äratundmise pakkumine mingi nurga tagant vaadatuna. Ilmselt ei aja isegi muigama, aga valgustab sisemiselt.

Huumorimeeleta inimesed on ju kohutavad ja huumor annab novellidele «Teine rünnak pagariärile» või «Lederhosen» plastika ja hingamise. Sest kirjutuslaadilt on Murakami ju korrektne, viisakas inimene. Ei ole üleannetu vabakirjutuse mees. Alateadvus on riietatud. Murakami novellidel on lips ees, diplomaadikohver käes ja kingad viksitud, aga hing on noor nagu vasikas.

Raamat

Haruki Murakami
«Elevant haihtub»
Tõlkinud Margis Talijärv
307 lk
Sari «Moodne aeg»
Varrak

Tagasi üles