Ja ülejäänud sügavas masenduses. Pikali piltlikult selle pärast, et postkastidesse potsatasid detsembrikuu soojaarved. Meenutagem Tallinna abilinnapead Jaanus Mutlit, kes pidi juba kuu aega tag+asi pikali kukkuma, kui oma tuhandekroonist soojaarvet nägi.
Viimased soojaarved on aga suurtes kortermajades veelgi soolasemad, küündides juba poolteise tuhande kanti või enamgi. Tagasihoidliku korrusmaja korteri ülalpidamine võtab keskpärasest pensionist ligi poole. Kes nüüd enam mäletab Keskerakonna valimiseelset lubadust: ohjeldame vee, toasooja ja prügi hinnatõusu vähekindlustatud peredele?
Pensionär on visa, peab ikka vastu. Esimesest ehmatusest aitab üle saada doping linnavalitsuselt – maksuvaba tuhat krooni.
Inimene loodab ju ikka, et asi paraneb. 1. aprillist lubatakse pensionitõusu. Vähe küll, mõnisada krooni, aga abiks ikka. Veel paar kuud ja haljas oks tuleb tunduvalt lähemale.
Aga mis nüüd? Juba sirutab karm majanduslangus oma karvase käe ka pensionäride tasku. Esimesena ütles eelmisel nädalal mõtte välja julge poliitik, IRLi juhtfiguur, endine rahandusminister Taavi Veskimägi. Taavi ütles, et pensionifondis on suured rahad. Kus palju raha, sealt saab igal juhul vähemaks võtta. Pensionikassast käib ju läbi miljardeid kroone, asi sealt mõni ära hõivata on.
Sel nädalal on pensionitõusu kallale mineku vajaduse jutud juba suuremat hoogu saanud.
Nii et riigile raskel ajal võiksid ka pensionärid püksirihma pingutada. Kõigil tuleb solidaarselt kannatada, nagu hädas kombeks. Valitsus ja riigikogu teevad ju kõik selleks, et eelarvet tasakaalus hoida, kärbivad riigi valitsemiskulusid ja on valmis iseoma palkugi vähendama. Rohkem nad enam ei jaksa. Nüüd peaksid pensionärid appi tulema ja poliitikute lubatud ning seadustatud pensionitõusu unustama. Või leppima koguni pensioni vähendamisega.
Arvatavasti saaksidki poliitilistes tõmbetuultes karastunud pensionärid aru ja paneksid tõepoolest riigi päästmisele õla alla. Nad ei küsikski, kus siis teised olid, kui pensionäridel raskeks läks. Aga nad oleksid raskeks panuseks nõus ainult ühel tingimusel. Kui kõik need inimesed, kelle kuusissetulek on enam kui kümnekordne keskmine pension, nii kuskil 45 000, panevad sellest suurema raha viimse sendini üldrahvalikku solidaarsus- ja päästmisfondi, mille najal eelarve tasakaalu upitatakse. Ja siis naudime kõik edaspidi solidaarselt ihaldatud eurot.