Kes võiks küll söandada tõmmata paralleele 1869. aasta esimese laulupeo ning 2007. aasta pronksöö vahel? Selline mees on näiteks Jüri Adams, teenekas vabadusvõitleja ning riigimees, Eesti praeguse põhiseaduse peamisi autoreid.
Alo Lõhmus: kes vabastas kurjuse?
7. jaanuar 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vähem kui aasta aega tagasi Tartu rahu aastapäeva konverentsil esinedes visandas Adams nimekirja meeleavaldustest, mis tema meelest on mänginud määravat rolli poolteist sajandit kestnud Eesti poliitikaelus.
Olulise meeleavalduse peamisteks tunnusteks on võimsa meie-tunde tekkimine, poliitiliste juhtide esilekerkimine ning tugevate sõnumite saatmine nii meeleavaldajatele endile kui võimudele. Samuti toob iga oluline meeleavaldus kaasa ühiskondlike enesepettuste ja valede kokkuvarisemise, asendades need adekvaatse ettekujutusega ühiskonnas toimuvast, rõhutas Adams.
Eesti ajaloo esimese olulise meeleavaldusena nimetas Adams 1869. aasta laulupidu, mille osalejaid haaras ülev meie-tunne, korraldajaid aktsepteeriti poliitiliste juhtidena ning sakstele ja Vene keisririigile anti teada täiesti uue poliitilise jõu tekkest.
Sama murrangulised sündmused olid ka Tallinna Uue turu veresaun 1905. aasta oktoobris, Peterburi eestlaste rongkäik 1917. aasta kevadel, 1940. aasta 21. juuni meeleavaldus, Hirvepark 1987. aasta augustis, Tartu rahu aastapäeva tähistamine 1988. aasta
2. veebruaril, Balti kett 1989. aasta augustis ning – Adamsi ettekandes veel küsimärgiga – pronksöö 2007. aasta aprillis.
Harju maakohtu äsjane otsus pigem kinnitab kui lükkab ümber pronksöö positsiooni Eesti ajaloo võtmemeeleavalduste panteonis. Kohus tuvastas ju, et märatsemiseks kasvanud väljaastumine oli rahva stiihiline käitumine, mitte nelja mehe organisatoorne saavutus. Kahtlemata edastas pronksöö meeleavaldus olulisi sõnumeid ning põrmustas senised enesepettused.
Kuid Adams jätkas: «Poliitiku ameti kõige olulisema imperatiiv on: tee, mida sa teed, aga ühiskonnas peidus olevaid kurjuse jõude ei tohi vabastada.» Kurjus tegutseb pimeduses. Näiteks 1988. aasta 2. veebruari meeleavalduse eel oli Adams ise tõsiselt mures, et pimeduse varjus võib demonstratsioon kasvada üle millekski ebameeldivaks.
Ehkki teame nüüd, et pronksöö korratustel polnud organisaatoreid, olid need kindlasti olemas pronksööl kui poliitilisel meeleavaldusel. Kuid kes? Kas ka nemad muretsesid kurjuse jõu võimaliku vallandumise pärast? Või siiski lausa ootasid seda? Selle küsimuse esitab juba ajaloo kohus, mitte Harju maakohus.