Tervise Arengu Instituudi värskelt tutvustatud testuuring näitab, kui kerge on alaealisel saada poest kätte pudel alkoholi, ilma et keegi tema vanuse vastu huvi tunneks või dokumenti küsiks.
Juhtkiri: sina ei küsi, mina ei näita
23. november 2011, 10:58
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Statistika järgi on Eestis 15-aastaselt alkohoolseid jooke proovinud juba 92 protsenti õpilastest. Regulaarseid ehk iganädalasi tarvitajaid on 15-aastaste poiste hulgas 20 ja tüdrukute hulgas 14 protsenti. Jookidele ligipääsetavuse kõrval tasuks vaadata korraks ka teist tegurit, mis kättesaadavuse probleemi veelgi võimendab. Teismeliste subkultuuri sisene ühiskondlik surve on see, mis seab lisaks seaduslikule vanusepiirile ka teise, ametlikust mõne aasta madalamal asuva vanusepiiri, mis langeb kokku ligikaudu põhikooli lõpetamise eaga.
Peatumata kõigil põhjustel, miks on just purjutamisest saanud omamoodi initsiatsiooniriitus, ei saa jätta heitmata kurja pilku alkoholireklaamide poole. Ja ehk tuleks laiemalt mõelda ka sellele, kas ei vaja ühiskonnas ka mingis mõttes uuesti mõtestamist täiskasvanuks olemine üldisemalt. On ju üsna paratamatu, et alaealisus tähendab teatud piire ja täiskasvanuks saamine nende piiride ületamist. Omaette küsimus on, kas iseseisvumine peaks just nii tugevalt alkoholi järele lõhnama nagu praegu.
Kuid olgu põhjustega, nagu on, ükski neist ei vabasta loomulikult süüst neid, kes alaealistele alkoholi hankimise võimalikuks teevad. Uuring näitas, et 14 maakonnas ja 169 poes tehtud 184 alkoholiostust vaid kolmandiku puhul küsiti noortelt ostjatelt dokumenti. Veerandil juhtudel ei vaadanud müüja pudeliga kassasse tulnud noorele otsagi.
Ka sellel on muidugi omad põhjused. (Kui uudis uuringust online-meediasse jõudis, kirjutas üks äsja täisealiseks saanu, kuidas pudelist ilma jäänuna kättemaksuks tuttavale kauplusejuhatajale helistas ja müüja töö kaotas. See, loodetavasti vaid ärplemine, annab ettekujutuse, kui kaitsetus olukorras võivad sellistel juhtudel olla müüjad.)
Kuid ükski neist põhjustest ei vabasta kaupluseid süüst. Ehkki selle uuringu põhjal kedagi ei karistata, on selge, et niisugune kontrollimine on hädavajalik. Teiste Euroopa riikide kogemused näitavad, et kaupmeeste pehme mõjutamine vähendas alaealiste võimalust ilma dokumendita alkoholi kätte saada siiski märgatavalt.
Muidugi ei tähenda see, et ettekirjutused ja trahvid seaduserikkumiste eest peaksid olemata jääma, vaid pigem meeldetuletust kaupmeestele, et seadustest kinni pidamist kontrollitakse. Järgmisel kontrollijal võib olla töötõend ühes ja trahvikviitung teises taskus.