Milline on Eesti tegevus Euroopa Liidu poliitika teostamisel, sellest annab täna riigikogus ülevaate peaminister Andrus Ansip. Eesti juhtidelt tuleb nõuda, et nad eesseisvaid valikuid tõsiselt võtaks, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.
Ahto Lobjakas: valitsusjuht kui kurva kuju rüütel
15. november 2011, 09:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täna esitleb peaminister Andrus Ansip riigikogus Eesti poliitikat Euroopa Liidus. Teisisõnu kaitseb neid valikuid, mida Eesti juba teinud on, ja esitleb neid valikuid, mis Eesti ees lähiaastail seisavad.
Teatava fantaasiaga võib tänast sündmust nimetada Ansipi «Papandreou momendiks» ning loota, et stiilipuhtamat papandreoulikku momenti ei tulegi. Erinevalt Kreeka peaministrist ei söösta tema Eesti ametivend sõgedalt tuulikute kallale, selleks puudub praegu vajadus.
Osaliselt avaliku konsultatsiooni baasil sündinud 2011–2015 ELi poliitika esitlemine riigikogus ei ole referendum. Aga silmitsi seismine avalikkusega on Ansipigi esinemine – legitimatsiooni, avalikkuse mõistmise ja toe otsimine. Ja sellisena allub ta fundamentaalselt samale reeglile, ehkki mitu korda nõrgemas vormis: valitsus peab rahvalt toe ja mõistmise küsimiseks tõsiselt võtma nii iseennast, avalikkust kui teemat, millest jutt käib.
Selleks peab peaminister täna kuidagi hakkama saama silla ehitamisega sügavikule, mis lahutab standardset ELi retoorikat ELi tegelikkusest. Selle sügaviku tekkimises Eesti valitsust süüdistada ei saa, kuid nagu näitavad arengud Kreekas ja Itaalias, maksavad reaalsuse ja retoorika ühendamisega mitte toime tulevad valitsusjuhid kriisiolukorras oma poliitilise nahaga.
Kerged pinged on tuntavad Eestiski. Poliitilises retoorikas näpuga järje vedajad võiksid küsida, mis on saanud valitsuse arusaamast, et Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi (EFSF) makstud summasid võib kohelda nagu iga teist investeeringut. Veel paar kuud tagasi tundus rahandusminister tõsimeeli uskuvat, et Kreekasse mahutatud raha saadakse igal juhul intressidega tagasi.
Ansipi täna esitletav 2011–2015 ELi poliitika kavand väitis oma algses vormis, et mainitud ajavahemikul tuleb tegeleda kriisi tagajärgede likvideerimisega. Nüüd tundub, et heal juhul tuleb lähiaastatel ikka tegeleda kriisi endaga, halvemal juhul likvideeritavate tagajärgede puudumisega.
Loomulikult, eksivad parimadki meist ja seisukohti tulebki ümber kujundada vastavalt asjaolude muutumisele, mitte vastupidi. Aga valitsustelt eeldatakse (vähemalt vaikimisi), et strateegiatel, arengukavadel ja poliitikatel, millega nad avalikkuse suunas lehvitavad, on tuvastav kontakt reaalsusega. Vähemalt sisaldub see eeldus valijate kalduvuses valitsusi karistada selle eest, kui asjad oodatust halvemini lähevad.
Teatud mõttes on ELi valitsusjuhid teadmatust toova aja ees kui kurva kuju rüütlid. Nende kuju kurbus sõltub võimest asjade käiku mõjutada. Viimane erineb riigiti, näiteks Eesti peaminister jääb Saksamaa liidukantslerist alati kurvemaks. Viimanegi pole kaugeltki immuunne avalikkuse kohtumõistmise suhtes, aga vähemalt on suurem osa valikuid tema enda kätes.
Eesti valitsusel seda lõbu ei ole. Seda enam tuleb Eesti juhtidelt nõuda, et nad vähemalt enda ees seisvaid valikuid tõsiselt võtaks. Jumal aitab neid, kes end ise aitavad. Päris kindlasti ei aita ta peaministreid, kes enda elu võõrsilt laenatud silmaklappidega lihtsamaks püüavad teha.
Nii tuleb loota, et Eesti peaministril pole täna öelda mitte ainult seda, kuidas ELis järgnevail aastail karmistatakse eelarvereegleid, tõhustatakse järelevalvemehhanisme või kuidas EFSF oma ülesannetega toime tulles annab teed Euroopa stabiilsusmehhanismile (ESM). Või seda, et Eesti loodab parimale ja tal pole plaane euro lagunemise jaoks.
Üks korralik rüütel peab neitsi voorusi kaitsma, kuid vältima absurdi: neitsi võib abielluda, elada patuelu või saada vanatüdrukuks.
EFSF ei jõua iial triljoni euroni, sest turgude jaoks pole kunagi olnud saladus, et tegemist on katsega panna erainvestorid võtma riske, mida eurotsooni valitsused ise võtta ei taha või ei julge. Rääkimata sellest, et võlakirjade järelturgu ei ole võimalik stabiliseerida nii, et üles ostetakse vaid teatud osa võlakirjadest. Investorid, kes oma võlakirjad EFSFile müüvad, kutsuvad nii esile võlakirjade väärtuse edasise languse vabal turul – ja koos sellega vastava valitsuse laenuriski tõusu.
Igal juhul ei piisa EFSFist ka ideaalsuuruses selleks, et Itaalia välja lunastada. Mario Montigi ei päästa Itaaliat, sest turud näevad riske, mis ei sõltu sellest, kes Itaaliat juhib. «Avastus», et eurotsooni lõunariikide võlakirjad ei ole riskivaba investeering, on midagi, mida ei anna olematuks muuta. Riigi konkurentsivõime on madal, võlakoorem suur ja Kreeka on näidanud, et euroriigi kontrollimatu pankrot ei ole midagi võimatut.
Kõik selle arvutavad turud riskifaktorina sisse. Ja projitseerivad edasi nõrkuselt suhtelisele tugevusele, millest seejärel omakorda saab nõrkus. Standard & Poor’si agentuuri «näpukas» eelmisel nädalal, mil saadeti välja ekslik teade Prantsusmaa laenureitingu alandamise kohta, ei tähenda muud kui seda, et kuigi otsust ennast veel pole, peetakse seda nii tõenäoliseks, et vastav tekst on juba valmis kirjutatud.
Asi on psühholoogias, rumalad (idioodid, tahaks mõnikord öelda). Turgude otsuseid ei tee mitte raalid, vaid lihast ja luust inimesed. Kellelgi pole jumalasilma ülevaadet kogu reaalsusest. On vaid hulk andmeid ja psühholoogilised soodumused. Turgude psühholoogia on praegu ilmselgelt eurotsooni vastu.
Siit ei ole eriti keeruline välja lugeda, et Saksamaal tuleb nüüd valida, keda päästa. Et Saksamaa on korduvalt välistanud ühised võlakirjad ehk eurobondid, võlgade kinnimaksmise või inflatsioonilise rahatrüki Euroopa Keskpanga poolt, võib oletada, et joon hakkab jooksma eurotsooni sees. Seda muidugi eeldusel, et Saksamaa mingil hetkel ärkab ja päästab.
Päästma Saksamaa midagi peab, sest muidu ei jääks ta Euroopasse. Muidu poleks Euroopat, millesse jääda. Ja sellist valikut ei ole Saksamaal võimalik teha lihtsalt näpuveana. Euro totaalne kollaps tähendaks Euroopa integratsiooniprojekti kollapsit, sest euro on olnud vähemalt põlvkonnapikkuselt selle peamine liim. Euro funktsionaalseks eellaseks oli Euroopa Söe- ja Teraseühendus, mis omakorda kasvas välja vajadusest pagendada Euroopast võimalus, et Saksamaa ja Prantsusmaa taas omavahel sõtta läheksid.
Selle mõtte ajalugu on omakorda sajanditevanune, ulatudes juuripidi tagasi Kanti metafüüsikasse. Ei ole tõsiseltvõetavat Saksa- või Prantsusmaa filosoofi, kes sellest poleks kirjutanud. (Eestil selliseid filosoofe pole, aga ehk tuleks nad euroopaliku poliitikaga.)
Siit ka viimastel päevadel levivad jutud kahekiiruselisest Euroopast – täpsemalt aeglasemate mahajätmisest. Saksamaa ja Prantsusmaa peavad plaani. Võib loota, et Andrus Ansipi kontaktid Brüsselis on vähemalt sama head kui Reutersil, Guardianil või Financial Timesil. Plaani ei peetaks, kui peetaks võimalikuks vanamoodi edasiliikumist suures grupis. Mis tähendab valikuid Saksa- ja Prantsusmaa jaoks.
Aga ka Eesti jaoks – eeldusel, et me üldse avangardi mahume, arvestades meie geograafilist asendit ja majanduse arengutaset. Kuid kui mahuksime, mida on Eesti nõus selle heaks tegema? Mis oleks kaalul? Kuidas suhestuksid üksteisega eeldatav soov jääda Saksamaa ja Prantsusmaaga Euroopa südamesse ning soov säilitada senine tugev transatlantiline joon, mis kirjutab ette tugeva umbusu Saksa-Prantsuse telje geopoliitika suhtes? Kui väärtuslikud on meie jaoks meie maksusüsteem ja majanduslik iseseisvus, mida kindlasti nõutaks väikese grupi sissemaksuks? Kas kaaluksime üldse midagi sellist, ilma et elaksime Venemaa külje all?
Sellistele küsimustele peaks vastama peaminister, kes on võtnud parlamendis avalikkusele esitleda riigi poliitikat ehk kõige olulisemaid valikuid ELis järgmiseks neljaks otsustavaks aastaks.