Rahva lemmiknäitleja Ita Ever ei julgenud oma rändtalismani kodus hoida, sest kartis, et see varastatakse. Tema kolleeg Kaie Mihkelson pelgas oma reliikvia kohta sedasama. Mõlemad viisid hinnalised ehted Draamateatri seifi - ja sealt kadusid need nelja tuule poole.
Uurija saabus sündmuspaigale ja nentis remonditavas Draamateatris, et teab vaid üksikuid ehitusi, kust midagi ei kao. Teatrit rekonstrueerinud ehitusfirma juht tunnistas, et ehitustel ei möödu tööpäevagi, kui miskit ei varastata.
Kümmekond päeva tagasi kirjutas Postimees, kuidas Lõuna-Eestit on tabanud aiatraktorite ja ATVde varastamise laine. Homses Postimehes tuleb nentida, et pikanäputegelaste näpud on sirutunud juba sinna, kust tavaliselt suurt võtta ei ole - kultuuri kallale.
Ega Everi sõrmus ja Mihkelsoni kõrvarõngad rahaliselt suurt väärtust omagi, kuid kaotus kultuuri- ja teatriloole nende vargusest on korvamatu.
Lihtne on öelda, et ajad on rasked, tööd napib ja inimesed on meeleheitel, sellepärast nad varastavadki. Üha rohkem. Igalt poolt - mis ripakil, see ära. Ja kõike - mis vaid luku taga, sel lukk eest ära. Aga kas poleks õigem väita, et karistused on liiga leebed, sellepärast vargad üha jultunumaks lähevadki?