Kui jutt läheb eluea peale, meenub tuntud laul mängufilmist «Viimne reliikvia»: «Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja.» Tõsi, alati ei pea see paika. Juhtub õnnetusi, meid tabavad haigused või tervis lihtsalt ei pea vastu. Kuid tõetera on ses ütluses ikkagi sees.
Statistikaameti andmetel pikenes eestlaste oodatav eluiga mullu kümne kuu võrra ehk 75,8 aastani. Eriti jõudsalt on kasvanud meeste eluiga. Tõsi, sellest hoolimata elavad nad endiselt naistest ligi kümme aastat vähem.
Rahvastikuteadlased peavad peamisteks varajasteks hukutajateks õnnetusi, mürgistusi ja traumasid, millega on rohkem seotud just mehed. Kuna naistega selliseid õnnetusi nii palju ei juhtu, pole vist väga meelevaldne järeldada, et need pole alati paratamatus.
Eluea pikkuses on tähtis osa elulaadil: suitsetamine, alkohol, toitumine, füüsiline tegevus (või selle puudumine), agressiivne käitumine nii liikluses kui mujal, purjuspäi vette minek (kus on liidrid just mehed), stress jne.
Kui on tahtmist, siis kõige loetletu suhtes saab igaüks midagi ise ära teha. Tõsi, ka siis ei garanteeri keegi midagi. Kuid nagu tervislik toitumine ja füüsiline treening ei täna sind otse ja ühtviisi, vaid selle tänu peab igaüks ise ära tundma, on ka pikem eluiga tänuvorm õigete otsuste eest.