Kolumnist Martin Kala leiab, et võrreldes Prantsusmaaga on Eestis lõimumisega väga hästi.
Martin Kala: Eestisse rahvuslikku ühtsust õppima!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Intsident, kui jalgpallipublik Marseljeesi mängimise ajal vilistas, tekitas Prantsusmaal ühiskondliku debati, kas jätta spordimatšid ära, kui riiklikke sümboleid, traditsioone ja kultuuripärandit ei tunnustata.
Kuid kas keegi vaevus küsima, miks salgavad Prantsuse hümni oma kodanikud, kes on seal sündinud, räägivad riigikeelt, käivad kohalikus koolis. Paljud neist elavad endiselt eikellegimaal. Eestilt oleks neil palju õppida.
Vilistamist Marseljeesi ajal on Prantsusmaal ette tulnud sõpruskohtumiste eel endiste asumaade Maroko ja Alžeeriaga, viimane kord 14. oktoobril Tuneesiaga. Poliitikud näevad hümni rüvetamises lugupidamatust rahva vastu, nad on nördinud, sest vile on «solvav, vääritu ja haavav».
Ka rahvusprobleemidega tegelev minister käratas, et vilistajatele pole mingit halastust! Valitsus leidis kiire lahenduse saata Magribi riikidega toimuvad matšid provintsidesse või Põhja-Aafrika kodustaadionidele.
Üldkehtivate arusaamade kohaselt ühendab riik eri rahvusgruppe, riigipea eesmärk peab olema sallivuse edendamine, mitte vangla või rahatrahviga ähvardamine, või sobimatute sõnadega sõimamine. Mäletame 2005. aasta rahutusi, mis puhkesid siseministriametit pidava Nicolas Sarkozy sõnade tõttu, et rahvarämpsust tuleks survepesuga vabaneda.
Probleem ei lahene turniiride pagendamisega linnast välja. Elu maal ei erine palju Pariisi spordiväljakutest, rahvusprobleemid on päevakorral ka viinapuuväljadesse peitunud väikestes alevikes ja mõne tuhande elanikuga idüllilistes külakestes.
Identiteedita inimesed
1960. aastate töömigratsiooni tulemusena leiab kõikjalt sisserändajate kogukondi, mis moodustavad kohati kolmandiku kohalikust elanikkonnast. Isad on vabrikutöölised, emad kodus, lapsed käivad kohalikes koolides. Aga kui kooli esinduskotta valitakse lapsevanemaid, juhtub tihti, et ükski pole nende hulgast. Asulaid, kus suurem osa kohalikest ei osale oma elupaiga ühiskondlikus elus, on arvukalt. Kas ei räägi sellised näited olukorrast riigis?
Päevaleht Le Monde avaldas eeslinnakooli õpilaste vastused küsimusele, kas nad tunnevad end prantslastena. «Ma ei tea, kes või kus ma olen,» jäi vastustest kõlama. Ei ole vahet, kas võõrapäraste nimedega lapsevanemad ei osalenud esindajate valimistel, või osalesid, kuid ei osutunud valituks, tegu on ikkagi nn pealtnäha lõimumisega. Inimene, kes on viimased 50 aastat elanud linnas, mille otsustes ta kaasa ei räägi, elab mõtteliselt eikellegimaal.
Prantsusmaal sündinud, paberite järgi Prantsuse noored ei tunnista hümnis või lipus vabariiklikke sümboleid, sest pole täismahult kodanikud. Hümnile vilistada pole tõesti sünnis, kuid kas seda saab tõlgendada tõesti vaid riigisümbolite rüvetamise ja teo eest karistamise ühendis?
Igati eurooplased
Kunagi kutsuti Alžeerias sündinud Prantsuse kolonialistide lapsi pilkavalt pied-noir’ideks ehk mustajalgseiks. Praegune suhtumine sisserändajate järelpõlve pole kuigi parem. Prantsuse moodi assimileerumine tähendab, et siin ei ela mitte araablased, aafriklased, martinique’lased, vaid Põhja-Aafrika, Martinique’i, Aafrika päritolu prantslased. Korrektsetele loosungitele vaatab vastu ühiskondlik ükskõiksus ja solvavad käibenimed.
Kahtlen, kas kodanike võõrandumine riigist on Lääne-Euroopas tõesti palju suurem «Kahe Eesti» nähtusest, millest räägivad meie sotsiaalteadlased. Sealsetest integratsioonimuredest lugedes jääb mulje, et Ladina kvartali kaunitel tänavatel hulguvad ja Montparnasse’i kohvikutes prassivad barbaarse iseolemisega kirjaoskamatud metslased, kes midagi peale varastamise, lõhkumise ja põhimõtetele sülitamise ei tea ega tee. Vale!
«Võõra päritoluga» Prantsuse kodanik pole enamasti keegi muu kui eksootilise eesnime, tumedama nahavärvi ja enamasti madalapalgaliste vanematega noormees või neiu, kelle välimust kõrvale jättes ei teeks me ilmselt vahet, kust ta pärit on, või ei oskaks arvata, milline on tema maailmavaade.
Migranttööliste kolmanda järelpõlve puhul ei saa rääkida sellest, et kohalike ning sisserändajate vahel on suured maailmavaatelised erinevused. Ei ole. Karim ja Farid pole vaenulikud Prantsuse riigi, euroopaliku elu (nad on eurooplased!), vabaduse, neid ümbritseva keskkonna vastu. See ei tähenda, et kui nad pole elus millegagi rahul, siis soovivad või peavad naasma oma isade-emade maale, ehk riiki, kus nad pole iial elanud, mille keelt nad ei valda, mida mäletavad vaid vanavanemate fotoalbumist või turismireisilt.
Samas ei tohi nad endale lubada mingit protestimeelsust ega rahulolematust, sest muidu «kerigu tagasi sinna, kust pärit». See näitab, et riik ei oska oma kodanikega midagi ette võtta.
Vahemere maad põevad ohvrikompleksi. Neile meeldib mõelda oma integratsiooni- ja immigratsioonimuredest topeltkoormusega, olgugi et endistes Nõukogude vabariikides on lood palju keerulisemad. Näiteks Eestis elavate rahvusgruppide mittehaakuvus on oma olemuselt tegelikult palju sügavam, kuid siin on argimuresid vähem. See on lõimetöö tulemus.
Meie valitsuski on aru saanud, et edukad integratsiooniprogrammid lubavad kergendatult ohata. Selle asemel kaalutakse praegu kodakondsuspoliitika kursimuutust ja mõeldakse Eesti passi väljastamise kiirendamisele, ühtlasi arutatakse siin sündivale lapsele automaatse kodakondsuse andmist jpm. Tegemist on õigete sammudega, sest meiegi hakkame mõistma, mida tähendab kogu rahva eest hoolitsemine ning oma inimeste kaitsmine.
Pragmaatiline präänik
Eesti ülesanne on leida präänik, millega meie kodakondsus halli passi omanikele ahvatlevaks muuta. Postimehe juhtkiri «Kelle inimesed?» tõstatas taas küsimuse, miks peaks hallipassirahvas valima Eesti kodakondsuse. Andmed näitavad, et taotluste arv väheneb iga aastaga. Pragmaatilist huvi selle vastu on vähendanud paljus ka mittekodanike viisavaba sõidu võimalus Schengeni viisaruumis ja Venemaal. Meie ülesanne on selgitada, miks jääb Eesti kodakondsuse taotlejaid vähemaks ning siis süveneda tõsiselt mittekodanike lähendamisse.
Prantslased aga unustagu kramplik assimileerimisprotsess, mille puhul tegelikkus ei vasta teooriale. Inimeste kaasamine on tähtsam kui see, millise nimega me neid täpselt nimetame. Suhtlusprobleemide asemel tuleb keskenduda hooletuse väljajuurimisele, enne kui tekivad tõsised tagajärjed.
Meie muretseme Balti riikides nn viienda kolonni pärast, lääneeurooplaste jaoks on aga rõhuv juba see, kui mõni mees hümnile keskmist sõrme näitab! Oleks mul sinu mured, võiks irooniseerida. Jälgides Lääne-Euroopat oma suutmatuses lahendada mitukümmend aastat järjepanu samu probleeme, tekib tahtmine nad meile külla kutsuda. Eestilt on palju õppida ja avastada.