Uus liiklusseadus on kehtinud kuu aega. Enne ja pärast 1. juulit, kui seadus jõustus, lubasid kommentaatorid meedias ja sotsiaalvõrgustikes, et nüüd hakkavad tänavaid ummistama jalgratturite laibahunnikud, kuna uus seadus annab neile liiga palju õigusi. Autojuht ei oskavat ootamatult teele ilmunud vokiväntajaga arvestada ning sõidab ta surnuks.
Tegelikult ei muutunud uue liiklusseadusega suurt midagi, vähemalt selles osas, mis puudutab ratturite ja autojuhtide suhteid. Mina ise ja kõik teised ratturid, keda tunnen, sõidavad täpselt sama moodi kui ennegi.
Ma pole iialgi vöötrada ületades ratta seljast maha tulnud, küll aga aeglustan alati kiirust ja püüan minu teega ristuva auto juhi pilku. Kui ta mind märkab ja üle laseb, lehvitan. Mu kolleeg, kes enne 1. juulit igal vöötrajal sadulast maha ronis, teeb seda ka nüüd. Need, kes enne sõitsid kõnniteedel, mis siis, et see keelatud oli, teevad seda ka praegu.
Jutu mõte on see, et inimesed vist õpivad üksteisega arvestama. Vähemalt Tallinnas, kus ma ise sõidan. Kunagi ammu reklaamiagentuuris töötades nuputasin maanteeameti tarvis reklaame, et autod vöötrajal inimesi alla ei ajaks. Praegu poleks seda enam vaja, sest enamasti annavad autod jalakäijale sebral kenasti teed. Ratturitega on ka palju rohkem arvestama hakatud kui veel mõne aasta eest.
Noh, loomulikult leidub igasuguseid rullnokki ja jõmmrattureid. Olen ise tänavu kaks korda lolli ja ohtliku manöövriga hakkama saanud ja palun siinkohal teistelt osalistelt siiralt vabandust. Aga niisugused tegelased nagu Kerttu Rakke sõber, kes ratturist möödudes kaassõitjat ässitab «uksega töötama», jäävad minu kogemust mööda paljalt veebitatipritsideks.
Igapäevaelus järgivad liiklejad järjest rohkem viiendat käsku, mis ütleb, et ligimest ei tohi ära tappa. Mida rohkem igasugust regulatsiooni, seda rohkem töötab seadus tagantjärele. Kui midagi juhtus, siis on pärast kirjasõna järgi hea selgitada, kelle süül.
Realistina mõistan, et minu silmad Tallinnas Hollandiga võrreldavat rattateede võrku ei näe. Aga ma tunnustan ametnikke selle eest, et mõnes kohas on enne tagumikuga rattateele ulatunud autod pandud parkima piki sõidusuunda. Paaril segasemal ristmikul on rattatee punaseks värvitud. Kui tohiks nüüd veel paluda, et ratturite jaoks ette nähtud «linnapealaiune rada» sõidutee servas autodest iga paarikümne meetri järel betoonpätsikeste või vedrupulkadega eraldatakse.
Siis ehk võtaks bussifirma Samat sohver TAKi üldiselt viisakatest juhtidest eeskuju ja ei prooviks mind igal hommikul enne kella kümmet oma valge bussiga Pärnu maantee viaduktil äärekivisse suruda. Eks talveks võib need märgised ju kokku korjata.